Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset
lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest
alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest
püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja
hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas
märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta
redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem
on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli,
nägi banaane, sai tappa. Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem
klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida
saanud!!

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest
polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi
oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi
võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid...