The World's Shortest Fairy Tale
Once upon a time, a guy asked a girl 'Will you marry me?'
The girl said, 'NO!'
And the guy lived happily ever after and rode motorcycles
and went fishing and hunting and played golf a lot and
drank beer and scotch and left the toilet seat up and
farted whenever he wanted.
THE END
laupäev, 28. veebruar 2009
Kujutad Sa ette kui vahva oleks elu kui ta veereks tagurpidi. Kohe alguses mitu hästi riietatud inimest toovad Sind kastis sisse ja sa satud peole. Vanurina rahulikult elad majakeses, saad pensioni ja noorened... Alustad tööl käimist. Käies 40 aastat tööl tunnetad elumõnusid, jood rohkem alkoholi, rohkem käid pidudel, veelgi rohkem tarbid alkoholi ning seksid sagedamini. Siis lähed instituuti.
Siis kõnnid kooli, sulle esitatakse vähem nõudmisi ja rohkem vaba aega mängimiseks... muutud väiksemaks kuni satud kohta... hm, kus hõljud soojas 9 kuud, kuulates südame rahuliku rütmi... kuni ükskord - Uups, - ja su elu lõppeb orgasmiga !
Siis kõnnid kooli, sulle esitatakse vähem nõudmisi ja rohkem vaba aega mängimiseks... muutud väiksemaks kuni satud kohta... hm, kus hõljud soojas 9 kuud, kuulates südame rahuliku rütmi... kuni ükskord - Uups, - ja su elu lõppeb orgasmiga !
Mees saab ilusa naisega tuttavaks, lähevad siis mehe juurde, seal viskab ta naise selili voodisse ja nu.sib teda nädal aega järjest, siis läheb dushi alla ja, kui tagasi tuleb, ütleb naisele "Nüüd sa mind 2 nädalat ei näe".
Naine küsib "Kas sa lähed siis kohe ära?"
Mees selle peale, "Ei, nüüd ma nu.sin sind selja tagant"
Naine küsib "Kas sa lähed siis kohe ära?"
Mees selle peale, "Ei, nüüd ma nu.sin sind selja tagant"
Mitte just eriline patsifist läheb tätoveerija juurde. Seal aga parjasti esimest päeva õpipoiss tööl, kes end tõestama peab. Suure kondiga klient rebib särgi maha ja käsib selja peale tanki tätoveerida.
Veidi aja pärast raporteerib õpipoiss: "Valmis!"
Klient: "Nii kiiresti?!"
Õpipoiss: "No neli tähte ju ainult, see ei võta väga palju aega."
Veidi aja pärast raporteerib õpipoiss: "Valmis!"
Klient: "Nii kiiresti?!"
Õpipoiss: "No neli tähte ju ainult, see ei võta väga palju aega."
kolmapäev, 25. veebruar 2009
esmaspäev, 23. veebruar 2009
Riders of the storm
Silme ees laius võimas preeria, nagu vanas tv-sarjas, Väike Maja Preerias. Tuhandepealised pühvlikarjad mäletsesid laisalt rohtu ja sügasid kapjadega kõrvataguseid. Nüüd oli selgesti Kit Carsoni maile jõutud. Väikesed nostalgiahõngulised Route 66 bensukad vuhisesid mööda ning maailm tundus heitgaasi hõngu. Ulja ja uhkena kulges HD-mees Sierra Madre aarde suunas, mis maanteede vallutajat juba ootamas oli. Noore kotkana hõljus ta üle laiuva roheluse Oklahoma City poole. Siin, kiiruse ja vastutuule maailmas võis biker vabalt hingata ja preeriaseaduste ohtlikku hõngu tunda. HD-mees nautis looduslapse olekut. Biker on aina looduse armul, nii heas kui halvas – katastroofidest rääkimata.
Tumedad pilved koondusid taevas ühte ja õhus oli elektrit tunda. Tuul sasis põõsaid ja tankima peatunud HD-mehe hõredaid juukseidki. Asutab vist tibake sadama, mõtiskles ta kui bensukaomanik värisevi käsi aknaid laudadega kinni naelutas. Autosõitjad kihutasid suurte hoonete varju ja linnud kraaksusid hirmunult. HD-mees muigas, et on vast kõva bikerprassing tulemas kui samas langes mõnesaja meetri kaugusele musta elevandi hiiglaslik lont taevast alla. See hakkas endasse imema kuure ja puid, mis jäätisepulkadena keereldes õhku tõusid. Vanasse tamme lõi viieharuline välk, selle tillukesteks tikkudeks rebides.
HD-mees kahvatas lumivalgeks ning õhus olev elekter tõstis juuksed püsti. Tornaado must lont lähenes bensujaamale. Telefonipostid tõusid üksteise järel õhku ja kadusid musta keerisesse, mis nad sadade meetrite kõrgusele tõstis. HD-mees napsutas närviliselt stardinuppu, sai ratta käima ja sööstis teele.
Peeglist paistis hirmus vaatepilt. Tornaado noppis maast liiklusmärke ja jälitas teda hirmsa mürina ja kolina saatel. Nutt varuks, tagus HD-mees kõrgemaid käike sisse, ent enese teel kõik lahti rebiv uss, see ainult lähenes. Bensujaama katus tõusis aeglaselt kiikudes ja plahvatas seejärel miljoniks. Teeristilt kerkis õnnetuke matkaauto, metsikult keereldes, pööreldes ja lendas lõpuks ostukeskuse katusele. See oli vanakuri ise, mööda Route 66 –te kihutamas ja tulemus oli ka seda nägu, Teeääred olid maatasa tõmmatud ja kõikjale sadas kõike. Tema nälg polnud aga veel kustutatud, üks mootorratas sobinuks veel sellesse söögikorda, ennem kui keerlev hävitaja oma jõu kaotab. Välgud teeviidaks, loivas manala saadik edasi, hävitades kõik teelesattuva.
Harley-Davidson kihutas metsiku hirvena läände. Tohutu tornaado järgnes aina lähenedes. HD-mehe näol oli õuduse ja pöörase põgenemise segune grimass. Lubivalge nägu higistas külmi pärleid ja verepunased silmad suurenesid iga kord kui ta peeglis keerlevat surma nägi. Loodus jälitas lootusetut ja lähenes iga sekundiga.
Varsti hakkas keerutav küljetuul juba ratast kiskuma. HD-mees röökis kõigest kõrist ja väänas gaasirulli kummi keerdu. Peagi hakkasid juba oksad ning tikkudeks jahvatatud tolliste laudade jäänused HD-mehe selga taguma. Tornaado oli täiesti kannul ja möirgas miljardi hobujõuga, rebides teelt kõik, mis ette juhtus. Pisike putukas kihutas selle ees kui sipelgas laineharjal. Tornaado lähenes veelgi ja purustas ulgudes tagalaterna. HD-mees kriiskas kui vastsündinud lapsuke, puuliistakud piitsutasid ja kuub hakkas nõelapatja meenutama. Kulunuks vaid hetk ning keeris neelaks ratta ühes ratturiga ja rebiks ribadeks.
Välgud paukusid, maailm värises ja taevas raevutses. HD-mees kogeles issameiet ning litsus ulguvast mootorist viimast. Tagaratas hakkas kerkima ja vikatimees muheles peeglis oma hambutut muiet. Samas sai HD-mees kabuhirmust halvatud jäsemed tööle ja viskas jalad raamile lisaraskuseks. 180 km/h kiirusel oli see trikk omaette, ent kui tige tornaado juba perset näksib, ega siis palju valikuid pole. HD-mees kihutas kõhuli rattal, kotid silme all metsikult plagisemas.
Tornaado haukas juba saaki. Bootsid ja racing-sokid lendasid lehvides jalast ja valehambad tärisesid kui roostes automaat. Lõpp tunduski käes olevat kui tornaadolont justkui taeva kingitusena järsku õhemaks hakkas muutuma. See huilatas veel aga oli lõpuks kui väike nöörijupike. Välk põrutas veel rattapärasse, nii et HD-mees tükkis rattaga viis meetrit edasi lendas, siis oli tornaado kadunud.
Kümnekonna miili taga kuulati bensujaamas ärevusega raadiot. Inimesed olid varju kogunenud ja tänavad olid mahajäetult tühjad. Uudistelugeja teatas, et tornaado oli hajunud ning oht möödas. Bensujaama omanik koputas piibu kergendusega laua vastu ja kobis uut tubakat toppides õue hävingut hindama. Ta vaatles taevas hajuvaid tumedaid pilvi ning jälgis tolmu langemist teeäärsetele rusudele. Märkas siis tolmupilvest ähmast kuju lähenevat ja teritas pilku. Maanteel lähenes mürinal mootorratas ja piip nõksatas taadi suus seisma. Nõelapatja meenutav HD-mees kihutas platsile, ise adrenaliinist vabisedes. Vanamees astus tulijale imestunult vastu ning mõõtis looduse rüüstatud paljasjalgset pika pilguga.
- God damnit! What the hell happened to you?
HD-mees tõmbas hinge, noppis ninast vaikides paar tikku ja sõnas:
- Ai rait tö laitnin.
Silme ees laius võimas preeria, nagu vanas tv-sarjas, Väike Maja Preerias. Tuhandepealised pühvlikarjad mäletsesid laisalt rohtu ja sügasid kapjadega kõrvataguseid. Nüüd oli selgesti Kit Carsoni maile jõutud. Väikesed nostalgiahõngulised Route 66 bensukad vuhisesid mööda ning maailm tundus heitgaasi hõngu. Ulja ja uhkena kulges HD-mees Sierra Madre aarde suunas, mis maanteede vallutajat juba ootamas oli. Noore kotkana hõljus ta üle laiuva roheluse Oklahoma City poole. Siin, kiiruse ja vastutuule maailmas võis biker vabalt hingata ja preeriaseaduste ohtlikku hõngu tunda. HD-mees nautis looduslapse olekut. Biker on aina looduse armul, nii heas kui halvas – katastroofidest rääkimata.
Tumedad pilved koondusid taevas ühte ja õhus oli elektrit tunda. Tuul sasis põõsaid ja tankima peatunud HD-mehe hõredaid juukseidki. Asutab vist tibake sadama, mõtiskles ta kui bensukaomanik värisevi käsi aknaid laudadega kinni naelutas. Autosõitjad kihutasid suurte hoonete varju ja linnud kraaksusid hirmunult. HD-mees muigas, et on vast kõva bikerprassing tulemas kui samas langes mõnesaja meetri kaugusele musta elevandi hiiglaslik lont taevast alla. See hakkas endasse imema kuure ja puid, mis jäätisepulkadena keereldes õhku tõusid. Vanasse tamme lõi viieharuline välk, selle tillukesteks tikkudeks rebides.
HD-mees kahvatas lumivalgeks ning õhus olev elekter tõstis juuksed püsti. Tornaado must lont lähenes bensujaamale. Telefonipostid tõusid üksteise järel õhku ja kadusid musta keerisesse, mis nad sadade meetrite kõrgusele tõstis. HD-mees napsutas närviliselt stardinuppu, sai ratta käima ja sööstis teele.
Peeglist paistis hirmus vaatepilt. Tornaado noppis maast liiklusmärke ja jälitas teda hirmsa mürina ja kolina saatel. Nutt varuks, tagus HD-mees kõrgemaid käike sisse, ent enese teel kõik lahti rebiv uss, see ainult lähenes. Bensujaama katus tõusis aeglaselt kiikudes ja plahvatas seejärel miljoniks. Teeristilt kerkis õnnetuke matkaauto, metsikult keereldes, pööreldes ja lendas lõpuks ostukeskuse katusele. See oli vanakuri ise, mööda Route 66 –te kihutamas ja tulemus oli ka seda nägu, Teeääred olid maatasa tõmmatud ja kõikjale sadas kõike. Tema nälg polnud aga veel kustutatud, üks mootorratas sobinuks veel sellesse söögikorda, ennem kui keerlev hävitaja oma jõu kaotab. Välgud teeviidaks, loivas manala saadik edasi, hävitades kõik teelesattuva.
Harley-Davidson kihutas metsiku hirvena läände. Tohutu tornaado järgnes aina lähenedes. HD-mehe näol oli õuduse ja pöörase põgenemise segune grimass. Lubivalge nägu higistas külmi pärleid ja verepunased silmad suurenesid iga kord kui ta peeglis keerlevat surma nägi. Loodus jälitas lootusetut ja lähenes iga sekundiga.
Varsti hakkas keerutav küljetuul juba ratast kiskuma. HD-mees röökis kõigest kõrist ja väänas gaasirulli kummi keerdu. Peagi hakkasid juba oksad ning tikkudeks jahvatatud tolliste laudade jäänused HD-mehe selga taguma. Tornaado oli täiesti kannul ja möirgas miljardi hobujõuga, rebides teelt kõik, mis ette juhtus. Pisike putukas kihutas selle ees kui sipelgas laineharjal. Tornaado lähenes veelgi ja purustas ulgudes tagalaterna. HD-mees kriiskas kui vastsündinud lapsuke, puuliistakud piitsutasid ja kuub hakkas nõelapatja meenutama. Kulunuks vaid hetk ning keeris neelaks ratta ühes ratturiga ja rebiks ribadeks.
Välgud paukusid, maailm värises ja taevas raevutses. HD-mees kogeles issameiet ning litsus ulguvast mootorist viimast. Tagaratas hakkas kerkima ja vikatimees muheles peeglis oma hambutut muiet. Samas sai HD-mees kabuhirmust halvatud jäsemed tööle ja viskas jalad raamile lisaraskuseks. 180 km/h kiirusel oli see trikk omaette, ent kui tige tornaado juba perset näksib, ega siis palju valikuid pole. HD-mees kihutas kõhuli rattal, kotid silme all metsikult plagisemas.
Tornaado haukas juba saaki. Bootsid ja racing-sokid lendasid lehvides jalast ja valehambad tärisesid kui roostes automaat. Lõpp tunduski käes olevat kui tornaadolont justkui taeva kingitusena järsku õhemaks hakkas muutuma. See huilatas veel aga oli lõpuks kui väike nöörijupike. Välk põrutas veel rattapärasse, nii et HD-mees tükkis rattaga viis meetrit edasi lendas, siis oli tornaado kadunud.
Kümnekonna miili taga kuulati bensujaamas ärevusega raadiot. Inimesed olid varju kogunenud ja tänavad olid mahajäetult tühjad. Uudistelugeja teatas, et tornaado oli hajunud ning oht möödas. Bensujaama omanik koputas piibu kergendusega laua vastu ja kobis uut tubakat toppides õue hävingut hindama. Ta vaatles taevas hajuvaid tumedaid pilvi ning jälgis tolmu langemist teeäärsetele rusudele. Märkas siis tolmupilvest ähmast kuju lähenevat ja teritas pilku. Maanteel lähenes mürinal mootorratas ja piip nõksatas taadi suus seisma. Nõelapatja meenutav HD-mees kihutas platsile, ise adrenaliinist vabisedes. Vanamees astus tulijale imestunult vastu ning mõõtis looduse rüüstatud paljasjalgset pika pilguga.
- God damnit! What the hell happened to you?
HD-mees tõmbas hinge, noppis ninast vaikides paar tikku ja sõnas:
- Ai rait tö laitnin.
jatkuu...
Põnevust põksuv kõrvaltänav viis HD-mehe bikerpidusse kus vikerkaarevärvides lõunaosariikide lipp kutsuvalt lehvis. Juba uksel tervitati HD-meest soojalt, kindel märk protherhuudist. Sakslasi seal eriti palju polnudki, koht tundus reisivate bikerite poolt soositud olevat. HD-mees tellis hakatuseks paar snapsi ja vaatles imestusega austria nahkpüksimalli. Ohoh, sellelgi seal perse paistab! On see nüüd ikka päris õige koht, ebales ta hetke aga nähes seinal kellegi soomlase joonistatud bikerteemalisi pilte, teadis ta end siiski õiges paigas olevat ning võis reipalt lisa joomist tellida.
Peagi oli HD-mees juba hoos ja tiksus leti veeres discomusaga ühte rütmi. Nüüd aga oleks mingit õige kõva lugu tarvis, kõndis ta dj juurde. Sel oli miskilt naiselt punast värvi huultele jäänud.
- Plei fo mii poooorn tu pi vaaaailt?
- Yeah, sure honey, vastas dj.
Misasja? Ütles ta mulle „hani“ või küsis raha, „mani“? Küllap nood dj-d käivad ka müntidega, prahvatas ta naerma, lõi paar kahekümnest sedelit letti ning kuulis minema pöördudes, et plaat vahetus silmapilkselt. Ja siis see algas: DÄN DÄN DÄÄ DÄ DÄ DÄ DÄ DÄ DÄN DÄN DÄÄÄ!
HD-mees sööstis tantsupõrandale põlvili ja keerutas kapuutsi pea kohal, elas refräänile õhukitarril täiega kaasa ning heitis särgi seljast. Publik rõkkas. HD-mees oli ekstaasis, tema maine oli kerkinud uutesse kõrgustesse. Tema, lahutuse loputatud keskeas härra eikeegi, oli nüüd alpiküla kõige kõvem biker. Ai kui töökaaslased seda näeks! Kotkas helkis discovalguse välkudes, higine kõht hüppas muusika rütmis, nahkpüks oli macholt pingul ja näol varjamatu õnnetunne.
Kui lugu lõppes, teenis ta marulise aplausi ja siirdus leti äärde lõdvestuma. Üsna kohe ilmus ta kõrvale tugevalt lõhnastatud pikk naine. Sel olid pikad mustad lokid ja tugev meik, palju ehteid ning kitsas seelik mustade sukkade ning punaste kontsakingadega. Lausa unelm, huh!
- Hello there stranger! lausus naine kummaliselt madala häälega.
- Juu laik viski? päris HD-mees, hääletooni imestades.
- Sure honey! vastas daam.
HD-mees tellis kohe paar naise soovitud napsi. Baarmen valas neile soovitu välja ning asus järgmistele kokteilidele miskeid imelisi tähesäraküünlaid süütama. Mimmi neelas joogi ainsa sõõmuga ja kui HD-mees parajasti oma jagu tühjendas, tundis ta kätt jalge vahel ning meelad huuled sosistasid kõrva:
- What you say if I blow your cock in the mens room?
HD-mehelt purtsatas viskisõõm üle leti, mispeale tulesid süütava baarmeni juuksed leekidesse süttisid. Kuniks baarmen jäävannis pead jahutas, olid nemad juba meeste kempsu kadunud. HD-mees lükati tühja kabiini ja kuniks ta midagi turvaseksist üritas arvata, olid tal juba püksid rebadele kistud. On see vast raju mimmi, jõudis HD-mees veel mõelda kui tundis end lendu tõusvat. See siin tundus märksa parem kui Riitta, kes oli riista lausa verele kraapinud, nõnda ei suutnud HD-mees end kauem tagasi hoida ja lauges põlvede nõrkedes üsna pea. Põrandal hingeldades nägi ta mimmit seelikut üles koorivat ja kuulis madalat häält:
- Now you blow me!
MIDA KURADIT? Sel mimmil oli riist! Kuidas sihuke asi saab olla? HD-mees ei arutlenud pikalt ja tormas jooksu pealt pükse üles vedades tänavale. Ta oli nähtust vapustatud, nii ilusal naisel mehe riist. Ehk äkki miski mäestikutõbi....? torkas meelde.
HD-mees sammus rutakalt gästhausi poole. Homme ta igatahes lahkub, sellise friigiga ei jää ta miski hinna eest samasse külla.
Hommikul ärgates läikis kotkas endiselt säravalt. Eilsed ehmatavad juhtumid olid möödanikuks saanud. Junou vailt haivei änt tsentlemän staat joor ensinis. Nii tore siin siiski polnud, et pikemalt viibida, jumal teab mis püksi võib kasvada kui veel seda kohalikku kraanivett juua. Arvata, et mingeid tuumajäätmeid Mont Plänki tippu kallatud või miskit muud taolist.
Ta otsustas lahkuda stiilselt. End välja kirjutades valis ta riiulist sigari, pistis suhu ja lausus:
- Mii Harli Teivitson, juu Malporo män?
Letis olev omanik pakkus uhkele sakslasele tusaselt tuld ja HD-mees väljus. Tagaõues olid lapsed rattale haakriste sodinud. HD-mees läks raevust siniseks.
- KAAATTÄMMIT! JUU FAK MAI PAIK, JUU FAK MII!
Lapsi ei paistnud kusagil. HD-mees ladistas rattale aiavoolikust vett ja värviline vesi voolas mööda muruplatsi. Vasti aga raksatas mootor käima ja ta otsustas sitase gästhausi ees kättemaksuks kummi põletada. Kuda see käiski, esiteks tuurid üles, siis pidur põhja ja sidur üles. Et raju mäestikusõiduga olid esipiduriklotsid ära kulunud, kasutas HD-mees tagapidurit ja keeras pöörded maksimumi. Omanik oli trepile vaatama tulnud. HD-mees muigas kurjalt ja andis mootoril möirata. Sidur oli põhjas ja käik sees.
- JUU FAK MII, AI FAK JUU!
Ja päästis täisgaasil siduri. Ratas jõnksatas, HD-mees kaotas tasakaalu, pidi peaaegu kukkuma ent sai parema jala siiski maha. Ratas sööstis raketina minema ja mees lendas perseli. Harrikas põrutas otse üle tänava asuva lillepoe aknasse ja peatus külili pelargooniumite keskel, klaasikildude kaunilt helisedes.
-Maybe you fuck yourself, hahahaha! hõikas hotellipidaja ning naeris kõhu kõveraks.
Oh õudu, nüüd oli HD-mehe au pihta käidud! Ta hüppas asfaldilt püsti ja tikkus lööma. Peremees haaras enesekaitseks ukse kõrvalt harja ja virutas HD-mehele nii kõvasti vastu pead, et vars läks pooleks. HD-mees pöördus põmpsti kummuli.
Kui HD-mees ärkas, oli tal side ümber pea ja talle seletati, et oli raske mootorrattaõnnetus juhtunud. Mees ei mäletanud esiti midagi, ent kui meenus, pidi selgitama:
- Jees fakin plaint rändädi vith kaiddook kam from iterseksön änt
mii preik pat pläkaut.
- Calm down mister, everything is allright, sõnas kiirabimees
rahustavalt.
- HIT ÄNT RAN, HIT ÄNT RAN!
See oli usutav, sest pidurdusjälje kohalt oli ratas paiskunud vastasoleva poe aknasse ja otsasõitjat ei paistnud kusagil. HD- mees kobis liikvele.
- Vai kurjam, sinna läind nüüd boonused, kirus ta poe akent ja
pelargoone kinni makstes.
Lillemüüja oli päris kena naisterahvas ja HD-mees susistas katkiste valehammaste vahelt:
- Mii män of meni teintsör!
Pikemalt ei jäänud ta aga siia külasse kaupa tegema. Miski friik oli tema riistaga maiustanud, ratast oli saboteeritud, pähe löödud ja kõige lisaks oli nüüd veel esiporikas ka lahti tulnud. Rääkimata juhist, olid rattagi küljed täis mõlke ja kraapse. Respektiriismed rippusid ribadena nagu kerjuse palveplakat.
Maantee kutsus. Tunni pärast oli valu järgi andnud ja valehambadki said teibitud. Mitme tunni sõidu järel pidas HD-mees söögipausi ning uuris kaarti. Teeviidad ei klappinud kaardiga sugugi kokku. Siis vaatas ta kaardi ilmumisaastat, 1978! Hoidku taevas, miski talvesõja aegse kaardi järgi peaks kuhugi jõudma? kirus HD-mees. Kaart metsa ja edasi sinna kuhu rõugearmiline nina näitab.
- Fööst plad pläkaut faitin, mossitas HD-mees endamisi ja tajus
samas ütlemise irooniat. Kurat, selle reisu eest peaks mingi ironfist-märgi saama kui igalpool niipalju võideldud on.
Tee ääres vilksatas silt mööda, Mosjoen 50 km. HD-mees müdistas ilma marsruudita aina tõusvas tempos edasi kui tõeline biker. Enam polnud tal ka midagi kaotada, peale kuldse kotka ehk.
Põnevust põksuv kõrvaltänav viis HD-mehe bikerpidusse kus vikerkaarevärvides lõunaosariikide lipp kutsuvalt lehvis. Juba uksel tervitati HD-meest soojalt, kindel märk protherhuudist. Sakslasi seal eriti palju polnudki, koht tundus reisivate bikerite poolt soositud olevat. HD-mees tellis hakatuseks paar snapsi ja vaatles imestusega austria nahkpüksimalli. Ohoh, sellelgi seal perse paistab! On see nüüd ikka päris õige koht, ebales ta hetke aga nähes seinal kellegi soomlase joonistatud bikerteemalisi pilte, teadis ta end siiski õiges paigas olevat ning võis reipalt lisa joomist tellida.
Peagi oli HD-mees juba hoos ja tiksus leti veeres discomusaga ühte rütmi. Nüüd aga oleks mingit õige kõva lugu tarvis, kõndis ta dj juurde. Sel oli miskilt naiselt punast värvi huultele jäänud.
- Plei fo mii poooorn tu pi vaaaailt?
- Yeah, sure honey, vastas dj.
Misasja? Ütles ta mulle „hani“ või küsis raha, „mani“? Küllap nood dj-d käivad ka müntidega, prahvatas ta naerma, lõi paar kahekümnest sedelit letti ning kuulis minema pöördudes, et plaat vahetus silmapilkselt. Ja siis see algas: DÄN DÄN DÄÄ DÄ DÄ DÄ DÄ DÄ DÄN DÄN DÄÄÄ!
HD-mees sööstis tantsupõrandale põlvili ja keerutas kapuutsi pea kohal, elas refräänile õhukitarril täiega kaasa ning heitis särgi seljast. Publik rõkkas. HD-mees oli ekstaasis, tema maine oli kerkinud uutesse kõrgustesse. Tema, lahutuse loputatud keskeas härra eikeegi, oli nüüd alpiküla kõige kõvem biker. Ai kui töökaaslased seda näeks! Kotkas helkis discovalguse välkudes, higine kõht hüppas muusika rütmis, nahkpüks oli macholt pingul ja näol varjamatu õnnetunne.
Kui lugu lõppes, teenis ta marulise aplausi ja siirdus leti äärde lõdvestuma. Üsna kohe ilmus ta kõrvale tugevalt lõhnastatud pikk naine. Sel olid pikad mustad lokid ja tugev meik, palju ehteid ning kitsas seelik mustade sukkade ning punaste kontsakingadega. Lausa unelm, huh!
- Hello there stranger! lausus naine kummaliselt madala häälega.
- Juu laik viski? päris HD-mees, hääletooni imestades.
- Sure honey! vastas daam.
HD-mees tellis kohe paar naise soovitud napsi. Baarmen valas neile soovitu välja ning asus järgmistele kokteilidele miskeid imelisi tähesäraküünlaid süütama. Mimmi neelas joogi ainsa sõõmuga ja kui HD-mees parajasti oma jagu tühjendas, tundis ta kätt jalge vahel ning meelad huuled sosistasid kõrva:
- What you say if I blow your cock in the mens room?
HD-mehelt purtsatas viskisõõm üle leti, mispeale tulesid süütava baarmeni juuksed leekidesse süttisid. Kuniks baarmen jäävannis pead jahutas, olid nemad juba meeste kempsu kadunud. HD-mees lükati tühja kabiini ja kuniks ta midagi turvaseksist üritas arvata, olid tal juba püksid rebadele kistud. On see vast raju mimmi, jõudis HD-mees veel mõelda kui tundis end lendu tõusvat. See siin tundus märksa parem kui Riitta, kes oli riista lausa verele kraapinud, nõnda ei suutnud HD-mees end kauem tagasi hoida ja lauges põlvede nõrkedes üsna pea. Põrandal hingeldades nägi ta mimmit seelikut üles koorivat ja kuulis madalat häält:
- Now you blow me!
MIDA KURADIT? Sel mimmil oli riist! Kuidas sihuke asi saab olla? HD-mees ei arutlenud pikalt ja tormas jooksu pealt pükse üles vedades tänavale. Ta oli nähtust vapustatud, nii ilusal naisel mehe riist. Ehk äkki miski mäestikutõbi....? torkas meelde.
HD-mees sammus rutakalt gästhausi poole. Homme ta igatahes lahkub, sellise friigiga ei jää ta miski hinna eest samasse külla.
Hommikul ärgates läikis kotkas endiselt säravalt. Eilsed ehmatavad juhtumid olid möödanikuks saanud. Junou vailt haivei änt tsentlemän staat joor ensinis. Nii tore siin siiski polnud, et pikemalt viibida, jumal teab mis püksi võib kasvada kui veel seda kohalikku kraanivett juua. Arvata, et mingeid tuumajäätmeid Mont Plänki tippu kallatud või miskit muud taolist.
Ta otsustas lahkuda stiilselt. End välja kirjutades valis ta riiulist sigari, pistis suhu ja lausus:
- Mii Harli Teivitson, juu Malporo män?
Letis olev omanik pakkus uhkele sakslasele tusaselt tuld ja HD-mees väljus. Tagaõues olid lapsed rattale haakriste sodinud. HD-mees läks raevust siniseks.
- KAAATTÄMMIT! JUU FAK MAI PAIK, JUU FAK MII!
Lapsi ei paistnud kusagil. HD-mees ladistas rattale aiavoolikust vett ja värviline vesi voolas mööda muruplatsi. Vasti aga raksatas mootor käima ja ta otsustas sitase gästhausi ees kättemaksuks kummi põletada. Kuda see käiski, esiteks tuurid üles, siis pidur põhja ja sidur üles. Et raju mäestikusõiduga olid esipiduriklotsid ära kulunud, kasutas HD-mees tagapidurit ja keeras pöörded maksimumi. Omanik oli trepile vaatama tulnud. HD-mees muigas kurjalt ja andis mootoril möirata. Sidur oli põhjas ja käik sees.
- JUU FAK MII, AI FAK JUU!
Ja päästis täisgaasil siduri. Ratas jõnksatas, HD-mees kaotas tasakaalu, pidi peaaegu kukkuma ent sai parema jala siiski maha. Ratas sööstis raketina minema ja mees lendas perseli. Harrikas põrutas otse üle tänava asuva lillepoe aknasse ja peatus külili pelargooniumite keskel, klaasikildude kaunilt helisedes.
-Maybe you fuck yourself, hahahaha! hõikas hotellipidaja ning naeris kõhu kõveraks.
Oh õudu, nüüd oli HD-mehe au pihta käidud! Ta hüppas asfaldilt püsti ja tikkus lööma. Peremees haaras enesekaitseks ukse kõrvalt harja ja virutas HD-mehele nii kõvasti vastu pead, et vars läks pooleks. HD-mees pöördus põmpsti kummuli.
Kui HD-mees ärkas, oli tal side ümber pea ja talle seletati, et oli raske mootorrattaõnnetus juhtunud. Mees ei mäletanud esiti midagi, ent kui meenus, pidi selgitama:
- Jees fakin plaint rändädi vith kaiddook kam from iterseksön änt
mii preik pat pläkaut.
- Calm down mister, everything is allright, sõnas kiirabimees
rahustavalt.
- HIT ÄNT RAN, HIT ÄNT RAN!
See oli usutav, sest pidurdusjälje kohalt oli ratas paiskunud vastasoleva poe aknasse ja otsasõitjat ei paistnud kusagil. HD- mees kobis liikvele.
- Vai kurjam, sinna läind nüüd boonused, kirus ta poe akent ja
pelargoone kinni makstes.
Lillemüüja oli päris kena naisterahvas ja HD-mees susistas katkiste valehammaste vahelt:
- Mii män of meni teintsör!
Pikemalt ei jäänud ta aga siia külasse kaupa tegema. Miski friik oli tema riistaga maiustanud, ratast oli saboteeritud, pähe löödud ja kõige lisaks oli nüüd veel esiporikas ka lahti tulnud. Rääkimata juhist, olid rattagi küljed täis mõlke ja kraapse. Respektiriismed rippusid ribadena nagu kerjuse palveplakat.
Maantee kutsus. Tunni pärast oli valu järgi andnud ja valehambadki said teibitud. Mitme tunni sõidu järel pidas HD-mees söögipausi ning uuris kaarti. Teeviidad ei klappinud kaardiga sugugi kokku. Siis vaatas ta kaardi ilmumisaastat, 1978! Hoidku taevas, miski talvesõja aegse kaardi järgi peaks kuhugi jõudma? kirus HD-mees. Kaart metsa ja edasi sinna kuhu rõugearmiline nina näitab.
- Fööst plad pläkaut faitin, mossitas HD-mees endamisi ja tajus
samas ütlemise irooniat. Kurat, selle reisu eest peaks mingi ironfist-märgi saama kui igalpool niipalju võideldud on.
Tee ääres vilksatas silt mööda, Mosjoen 50 km. HD-mees müdistas ilma marsruudita aina tõusvas tempos edasi kui tõeline biker. Enam polnud tal ka midagi kaotada, peale kuldse kotka ehk.
he hero of Telemark
Õhtu hakkas hämarduma. Elus esimest korda Saksas ja üleüldse euroopas reisiv HD-mees oli võõraste viitadega püstihädas. Berliini ei paistnud ikka veel kusagilt, ehkki Saksas teadis ta end kindlasti olevat. Igatahes pidi nüüd laagripaiga otsima. Ühel teeviidal märkas ta telgi pilti ja põristas siis näidatud suunal. Ometi kord oli HD-mehel vedanud, niisama lihtsalt laagrikoha leidnud. Väravas pakkus ta eurosid aga niksmanni-proua raputas aina pead kuniks HD-mees hüüatas:
- Hast du problem? Euro ist gut!
Kassatädi nappas HD-mehe näpu vahelt viiekümnese sedeli ja virutas luugi tigedalt kinni.
- Sveinhunde! karjatas HD-mees.
Tule taevas appi, miskine freulain hakkab nüüd paikkeriga vägikaigast vedama. Mitte mingisugust respekti. HD-mees kõndis saapatalla plaksudes tagasi ratta juurde.
Nägurit näinud telk sai nobedasti püsti ning HD-mees vajus magamiskotis sügavasse unne. Ta nägi unes Bonneville´i, millega ta Viimse Mohikaanlase filmi Purt Munro rekordi lõi. Naised krabasid, Willie Gee-punkt plaksutas ja teda loobiti austusavaldustega õhku.
Hommik tuli kaunis. Mees otsis kohvikannu tarvis stepslit ning leidiski selle naaberkaravani tulbast. Kohvi nõrgumas, lehitses HD-mees kaarte. Ta näis olevat kusagil Berliinist lääne pool, siit võikski juba otse läbi Lääne Saksa Alpidele põrutada. Ühtäkki hüppas too naaberkaravani mees autost ja tuli midagi õiendama ja tema kohvikannu osutama. HD-mehe respekt ei talunud mölisemist. Ta rebis „vestihõlmad“ laiali ja näitas tänupluusi.
- ICH FINLAND! osutas HD-mees pluusil olevat sõdurit.
Karavanimees jäi vait ja taandus. HD-mees teadis vanu relvavendi ühist ajalugu austavat. Kohvi valminud, rebis ta stepsli tulbast ning hõikas sakemannile, et too võib nüüd seda bundesliigat edasi vahtida. Kohv joodud, said asjad kokku korjatud ning teekond Alpidele jätkus.
Küll on head need autopaanid, saab nii palju välja keerata kui torust tuleb, tõdes HD-mees, sõites tõesti peaaegu julguse piiril. Maastikud vaheldusid ja ranitsarihmad plärisesid koguni 150 km/h kiirusel. Vahepeal söömas ja tankimas käinud, hakkasid edasi kihutades silmapiirilt tõesti mäed paistma.
- Alpid! lausus HD-mees pea kuuldavalt ning hakkas
meeleliigutusest luuletama:
- Matterhorni ürgsel maastikul raudmees ja raudne ratsu
kappavad kaugel lahutuse valust. Elagu vabadus ja kahetaktimootor!!
HD-mees oli heas tujus. Ettetulnud takistused olid ületatud ja nüüd oli ta lõppeks Alpidele jõudnud. Selle auks peatus ta järgmises bensukas kohvipausiks. Kassas päris ta müüja käest:
- Wo ist Everest?
Meesmüüja naeris seepeale. Ilmselt harrikamehi isegi, arvas HD-mees.
- Haben sie Harli Teivitson, brum brum?
Müüja naeris jälle. Lahe tüüp, see prother! otsustas HD-mees. Saksa on ikka kihvt paik, see Tapio Korjus ajab ainult jama! HD-mees siirdus õue kohvi jooma ning nähes küürus ratturiga plastmassratast mööda kihutavat, pahvatas naerma:
- Hähähää, vahi, võtab suhu endal! Sak dik, sak dik!
HD-mees elas vaid käesolevale hetkele. See oli täiuslik, jätkamaks teekonda kümnete tuhandete meetrite kõrgusele. Õnneks olid ka rehvid mäestiku hõreda õhu tarvis korralikult täis pumbatud. Veekaks pramahtas käima ja ratas kihutas mäestiku poole, mida Aleksander Suur kunagi ammu kaelkirjakutega ületanud oli.
Mägiteed tõusid kõrgustesse ja õhk jahenes, ent maastikud olid kaunid kui kataloonia postkaartidel. Mitmetunnise sõidu järel tundis HD-mees peadpööritavais kõrgusis justkui nõrkust ja pelgas õhupuudust. Lõunasöögi järel nõrkus siiski kadus. Ta oli ohtralt mineraalvett joonud ja selles on ju palju õhku. Peab ettevaatlik olema, juhuks kui lumeinimene teele peaks hüppama, meenutas HD-mees ja tegi katseks paar põiget.
Õhtuks võttis ta ühes väikeses alpikülas zimmeri, imetles veel hetke loojangut ja ümises:
- Kui nabaauk on paiste läind, siis protherhuud on väge täis, nahkpüksis pingul hemorroid.
HD-meest valdas meeleliigutus. Harras hetk tõi pisaragi palge. Tema ja Alpid. Tema ja Harley- Davidson. Tema ja ta vabadus. HD-mees uinus, vaba kui linnuke.
Hommikul oli HD-mees juba varakult liikvel. Varsti jõudiski ta tuntud Trondheimi alpikülla kuulsa Würthi ääres. Vaevaline teekond pärjati nüüd paaripäevase õllepuhkusega. Ta leidis toreda gästhausi, kus toa võttis, ning vahetas sõiduülikonna vaba-aja HD Racing- jope vastu. Ratas oli kenasti gästhausi tagaõues, omaniku laste valvsa pilgu all. Kõik kombes, siirdus mees linna peale. Rahvast oli ümberringi kõvasti, koguni mõned tsiklimehed aga HD-rahvast veel ei paistnud. Siis aga märkas HD-mees äkitselt tuttavat Harley-Davidsoni silti! Imelugu, harrikapood keset Alpisid? Mees ei mõelnud pikalt ning astus sisse.
- Auf wiedersehen! hõikas HD-mees reipalt.
Kaupmees noogutas laisalt tervituseks aga kui ta nägi seda firmajopes tegelast riiulite vahele sukeldumas nagu lapsukest jõulumehe kingikotti, tuli talle kohe elu sisse. Raha keel on rahvusvaheline ja seda kaupmees oskas.
HD-mees leidis jube kihvtid HD-bootsid. Vanad saapad olid teda küll ausalt teeninud aga need olid ju katki ja pealegi polnud neil sääre peal nii uhket logo. Ta proovis bootse jalga, imetles peeglist ja võttis tsikli puudumisest hoolimata kuivalt sõiduasendi.
Saksa keelt kaupmees ei osanud aga ehk oskaks too kükitav germaanlane mõne sõna inglise keelt?
- Suit you, sir! märkis kaupmees lipitsevalt.
- Jees, ai nou! Mii laik! rõõmustas HD-mees. – Ai teik tis.
Siis veel paar T-särki, Screaming Eagle pluus, pandanahkne HD-peakate, eriti vinge HD-pannal, HD-nahkpüksid ja nokamüts. Kõik veerandtunni jooksul. Kaupmees jälgis toimunut hindavalt ja aina kiitis kui häid valikuid HD-mees tegi. Lisaks olid müüjal endalgi just samasugused püksid, milline kena kokkusattumus!
- Since you are my best customer, this is for you for free! kinkis
kaupmees HD-mehele kuldse kotkaripatsi. Silmapilk ostis HD-mees sellele ka keti külge.
Pisar läigatas HD-mehe silmanurgas. Ta oli HD-müüjalt TASUTA HD-toote saanud! See oli imeline! Tema, mees kes alles hiljuti ratta ostnud, võeti nii aupaklikul moel vastu. Nüüd tundis ta end olevat tõeline biker, mees keda ei piira miski.
Sedaaegu kui kaupmees tema krediitkaarti lihvis, tõstis HD-mees pühalikult kuldse HD-kotka. See oli Tema hetk. Suletud silmil, tundes nagu Inglise president ise teda rüütliks lööb, poetas ta enesele keti kaela ning tõotas, et ei võta seda enam kunagi ära. EI IIAL!
Kaupmees nimetas mingisuguse summa ja HD-mees viskas säuhti oma kraaksjala kviitungile. Pärastlõuna läks lennates kohalike vaatamisväärsuste ning uute HD-aaretega tutvudes.
Õhtusöögi järel gästhausi poole jalutades märkas ta ühel kõrvaltänaval suurt biker-seltskonda. Kõik olid nahka rõivastunud, neil oli kette, mehiseid vuntse ja nahkseid biker peakatteid. Kui taustal veel tuntud motolugu y-MC-a kõlas, oli selge, et miski kõvemat sorti HD-üritusega tegemist. HD-mees ruttas võõrastemajja, võttis kiirelt duśśi, läigatas mehelikku Harley-Davidson aftersheivi näkku ja riietus uutesse rõivastesse. Peeglisse vaadates oli vaatepilt uskumatult vinge.
Tuttuued HD-saapad, nahkpüksid, 100 years Harley-Davidson T-särk, Screaming Eagle pluus, peas HD-logoga nahkrätt ning kõige krooniks kuldne kotkas kaelas. Kui sedasi ka naist ei saa siis jäägu saamata.
Õhtu hakkas hämarduma. Elus esimest korda Saksas ja üleüldse euroopas reisiv HD-mees oli võõraste viitadega püstihädas. Berliini ei paistnud ikka veel kusagilt, ehkki Saksas teadis ta end kindlasti olevat. Igatahes pidi nüüd laagripaiga otsima. Ühel teeviidal märkas ta telgi pilti ja põristas siis näidatud suunal. Ometi kord oli HD-mehel vedanud, niisama lihtsalt laagrikoha leidnud. Väravas pakkus ta eurosid aga niksmanni-proua raputas aina pead kuniks HD-mees hüüatas:
- Hast du problem? Euro ist gut!
Kassatädi nappas HD-mehe näpu vahelt viiekümnese sedeli ja virutas luugi tigedalt kinni.
- Sveinhunde! karjatas HD-mees.
Tule taevas appi, miskine freulain hakkab nüüd paikkeriga vägikaigast vedama. Mitte mingisugust respekti. HD-mees kõndis saapatalla plaksudes tagasi ratta juurde.
Nägurit näinud telk sai nobedasti püsti ning HD-mees vajus magamiskotis sügavasse unne. Ta nägi unes Bonneville´i, millega ta Viimse Mohikaanlase filmi Purt Munro rekordi lõi. Naised krabasid, Willie Gee-punkt plaksutas ja teda loobiti austusavaldustega õhku.
Hommik tuli kaunis. Mees otsis kohvikannu tarvis stepslit ning leidiski selle naaberkaravani tulbast. Kohvi nõrgumas, lehitses HD-mees kaarte. Ta näis olevat kusagil Berliinist lääne pool, siit võikski juba otse läbi Lääne Saksa Alpidele põrutada. Ühtäkki hüppas too naaberkaravani mees autost ja tuli midagi õiendama ja tema kohvikannu osutama. HD-mehe respekt ei talunud mölisemist. Ta rebis „vestihõlmad“ laiali ja näitas tänupluusi.
- ICH FINLAND! osutas HD-mees pluusil olevat sõdurit.
Karavanimees jäi vait ja taandus. HD-mees teadis vanu relvavendi ühist ajalugu austavat. Kohvi valminud, rebis ta stepsli tulbast ning hõikas sakemannile, et too võib nüüd seda bundesliigat edasi vahtida. Kohv joodud, said asjad kokku korjatud ning teekond Alpidele jätkus.
Küll on head need autopaanid, saab nii palju välja keerata kui torust tuleb, tõdes HD-mees, sõites tõesti peaaegu julguse piiril. Maastikud vaheldusid ja ranitsarihmad plärisesid koguni 150 km/h kiirusel. Vahepeal söömas ja tankimas käinud, hakkasid edasi kihutades silmapiirilt tõesti mäed paistma.
- Alpid! lausus HD-mees pea kuuldavalt ning hakkas
meeleliigutusest luuletama:
- Matterhorni ürgsel maastikul raudmees ja raudne ratsu
kappavad kaugel lahutuse valust. Elagu vabadus ja kahetaktimootor!!
HD-mees oli heas tujus. Ettetulnud takistused olid ületatud ja nüüd oli ta lõppeks Alpidele jõudnud. Selle auks peatus ta järgmises bensukas kohvipausiks. Kassas päris ta müüja käest:
- Wo ist Everest?
Meesmüüja naeris seepeale. Ilmselt harrikamehi isegi, arvas HD-mees.
- Haben sie Harli Teivitson, brum brum?
Müüja naeris jälle. Lahe tüüp, see prother! otsustas HD-mees. Saksa on ikka kihvt paik, see Tapio Korjus ajab ainult jama! HD-mees siirdus õue kohvi jooma ning nähes küürus ratturiga plastmassratast mööda kihutavat, pahvatas naerma:
- Hähähää, vahi, võtab suhu endal! Sak dik, sak dik!
HD-mees elas vaid käesolevale hetkele. See oli täiuslik, jätkamaks teekonda kümnete tuhandete meetrite kõrgusele. Õnneks olid ka rehvid mäestiku hõreda õhu tarvis korralikult täis pumbatud. Veekaks pramahtas käima ja ratas kihutas mäestiku poole, mida Aleksander Suur kunagi ammu kaelkirjakutega ületanud oli.
Mägiteed tõusid kõrgustesse ja õhk jahenes, ent maastikud olid kaunid kui kataloonia postkaartidel. Mitmetunnise sõidu järel tundis HD-mees peadpööritavais kõrgusis justkui nõrkust ja pelgas õhupuudust. Lõunasöögi järel nõrkus siiski kadus. Ta oli ohtralt mineraalvett joonud ja selles on ju palju õhku. Peab ettevaatlik olema, juhuks kui lumeinimene teele peaks hüppama, meenutas HD-mees ja tegi katseks paar põiget.
Õhtuks võttis ta ühes väikeses alpikülas zimmeri, imetles veel hetke loojangut ja ümises:
- Kui nabaauk on paiste läind, siis protherhuud on väge täis, nahkpüksis pingul hemorroid.
HD-meest valdas meeleliigutus. Harras hetk tõi pisaragi palge. Tema ja Alpid. Tema ja Harley- Davidson. Tema ja ta vabadus. HD-mees uinus, vaba kui linnuke.
Hommikul oli HD-mees juba varakult liikvel. Varsti jõudiski ta tuntud Trondheimi alpikülla kuulsa Würthi ääres. Vaevaline teekond pärjati nüüd paaripäevase õllepuhkusega. Ta leidis toreda gästhausi, kus toa võttis, ning vahetas sõiduülikonna vaba-aja HD Racing- jope vastu. Ratas oli kenasti gästhausi tagaõues, omaniku laste valvsa pilgu all. Kõik kombes, siirdus mees linna peale. Rahvast oli ümberringi kõvasti, koguni mõned tsiklimehed aga HD-rahvast veel ei paistnud. Siis aga märkas HD-mees äkitselt tuttavat Harley-Davidsoni silti! Imelugu, harrikapood keset Alpisid? Mees ei mõelnud pikalt ning astus sisse.
- Auf wiedersehen! hõikas HD-mees reipalt.
Kaupmees noogutas laisalt tervituseks aga kui ta nägi seda firmajopes tegelast riiulite vahele sukeldumas nagu lapsukest jõulumehe kingikotti, tuli talle kohe elu sisse. Raha keel on rahvusvaheline ja seda kaupmees oskas.
HD-mees leidis jube kihvtid HD-bootsid. Vanad saapad olid teda küll ausalt teeninud aga need olid ju katki ja pealegi polnud neil sääre peal nii uhket logo. Ta proovis bootse jalga, imetles peeglist ja võttis tsikli puudumisest hoolimata kuivalt sõiduasendi.
Saksa keelt kaupmees ei osanud aga ehk oskaks too kükitav germaanlane mõne sõna inglise keelt?
- Suit you, sir! märkis kaupmees lipitsevalt.
- Jees, ai nou! Mii laik! rõõmustas HD-mees. – Ai teik tis.
Siis veel paar T-särki, Screaming Eagle pluus, pandanahkne HD-peakate, eriti vinge HD-pannal, HD-nahkpüksid ja nokamüts. Kõik veerandtunni jooksul. Kaupmees jälgis toimunut hindavalt ja aina kiitis kui häid valikuid HD-mees tegi. Lisaks olid müüjal endalgi just samasugused püksid, milline kena kokkusattumus!
- Since you are my best customer, this is for you for free! kinkis
kaupmees HD-mehele kuldse kotkaripatsi. Silmapilk ostis HD-mees sellele ka keti külge.
Pisar läigatas HD-mehe silmanurgas. Ta oli HD-müüjalt TASUTA HD-toote saanud! See oli imeline! Tema, mees kes alles hiljuti ratta ostnud, võeti nii aupaklikul moel vastu. Nüüd tundis ta end olevat tõeline biker, mees keda ei piira miski.
Sedaaegu kui kaupmees tema krediitkaarti lihvis, tõstis HD-mees pühalikult kuldse HD-kotka. See oli Tema hetk. Suletud silmil, tundes nagu Inglise president ise teda rüütliks lööb, poetas ta enesele keti kaela ning tõotas, et ei võta seda enam kunagi ära. EI IIAL!
Kaupmees nimetas mingisuguse summa ja HD-mees viskas säuhti oma kraaksjala kviitungile. Pärastlõuna läks lennates kohalike vaatamisväärsuste ning uute HD-aaretega tutvudes.
Õhtusöögi järel gästhausi poole jalutades märkas ta ühel kõrvaltänaval suurt biker-seltskonda. Kõik olid nahka rõivastunud, neil oli kette, mehiseid vuntse ja nahkseid biker peakatteid. Kui taustal veel tuntud motolugu y-MC-a kõlas, oli selge, et miski kõvemat sorti HD-üritusega tegemist. HD-mees ruttas võõrastemajja, võttis kiirelt duśśi, läigatas mehelikku Harley-Davidson aftersheivi näkku ja riietus uutesse rõivastesse. Peeglisse vaadates oli vaatepilt uskumatult vinge.
Tuttuued HD-saapad, nahkpüksid, 100 years Harley-Davidson T-särk, Screaming Eagle pluus, peas HD-logoga nahkrätt ning kõige krooniks kuldne kotkas kaelas. Kui sedasi ka naist ei saa siis jäägu saamata.
Saabume Stockholmi sadamasse, kõiki sõidukijuhte palume siirduda autotekile, kõlas vali teadaanne.
HD-mees hüppas pallimerest püsti. Pea valutas ja ehmatus oli hirmus. Süles paistis okse ja teksade põlved tahmased. Oli mul naine või ei? Midagi ei mäleta.
HD-mees jooksis pead hoides kajutisse. Koridoris toimetasid juba koristajad ja vedasid kajutist pesu välja. Põrandal vedeles hulk tax freest toodud õllekohvreid. No kuidas need küll kaasa võetakse. Tuleb kuidagi vägisi rattale sättida, ega hääd kraami hukka tohi lasta, olgugi pohmakas nii jube, et alkohol viimse asjana meelde tuli.
HD-mees kiirustas koormaga autotekile, kus metallkoopas kajav mootorimüra pea täiesti kumisema pistis. Pooled õllekohvrid oli ta sunnitud noile admiralihakatistele jätma. Nüüd pidi hakkama veel rihmadega jantima, ratas oli õnneks püsti. Lõppeks sai ta rihmad lahti ning teipis kotka kiivrile otsaette. Välismaal hea näidata end protherhuudi kuuluvat, mõtles HD-mees startides.
Sõitis siis oma tohutu koormaga vankudes laevast välja ja palus mõttes, et kuskil jumalapärast puhumistorudega politseinikke vastu ei juhtuks. Ei juhtunud, ei siis muud kui Berliini poole teele.
Pohmelline merekaru kaevas kotist suure kooliatlase ja hakkas otsima teed Alpidele. Peab ju ette vaatama et sinna Ida-Saksa poole ei eksi, mõtles HD-mees viinaaurusid õhates, kindlasti kipuvad varastama kui sellist ratast näevad.
Tee oli püsti ees ja HD-mees kirus, et noist kuradima svedude siltidest sittagi aru ei saa!
Ta keerles rampidel, ringidel ja ristmikel, lõppeks märkas üht D-kleepsuga mersut ja kimas järgi. Saksa auto, saksa tunnus – küllap Saksamaale teel. Siis aga hakkas sadama. HD-mees pööras järgmisele peatuspaigale ja otsis HD-vihmavarju välja. Nüüd oli põhjalikust varustumisest kasugi.
HD-mees ei suutnud aga õieti otsustada, kummas käes vihmavarju hoida, paremas või vasakus. Suus see ei püsinud kuna proteesidest hakkas isemoodi kahtlast krõbinat kostma. Ta lahendas olukorra varju ühest käest teise vahetades. Vari püsiski päris kenasti kui seda otse ees horisontaalis hoida. Ta piilus külje pealt teed ja vesi pritsis küll mehe, küll varustuse peale. Ühtäkki vedas möödakihutav rekka tuulehoos varju mauhti minema.
- Sa kurradima kurat! Sinne läks 150 eurot maksnud orkinaal vari, manas HD-mees.
Vett tuli kui oavarrest. Puuhalud, seljakott, tsiklimees ise ja õllekarbid vettisid täiega. Ühes kurvis läksid kaks kasti teepeenra poole lendu, nõnda et tee keerlevaid purke täis oli.
Poole tunni sõidu järel võbises HD-mees juba nagu malaarias. Pigimustad HD-prillid olid pisarais ja rõivad läbimärjad. Oli aeg lõket teha. Ta pööras kõrvalteele ja peatus lõket sättima. Hea oli asja juures see, et teksadest läks kogu laevareisu pask minema. Looduslik pesumasin, tõdes HD-mees, suu ammuli. Nisikesist asjust ei tea need kontorihiired midagi, Harley märgi all on elu ikka imeline.
Läbivettinud puud ei tahtnud kuidagi tuld võtta ja vett tuli aina lisa. Benssu otsides kaksas mees l pidurivooliku lahti ja pistis kiivri alla. Küll mees lahenduse leiab, mõtles ta ning lisas surematu:
- Harli men tount melt in vooter.
„Benss“ ei tahtnud õieti süttida. Jaahah, see on see uus turvabents. No küll on kurat!
Ega`s muud kui tahmane kiiver tagasi pähe ja halud küüti. Magistraalil kiiruse uuesti kaheksakümnele tõstnud, hakkas hirmus külm. Kiiremini ei näinud sõita, ehkki ruttu oleks kuhugi sooja tahtnud.
Ta vedas bootsi sõidu pealt jalast ja pistis vettinud sokis jala summutitorule sooja. HD-mees röökis valust ja saabas pudenes teele järelsõitva rekka rataste alla. Ta vedas ratta kõrvale ja jooksis saabast otsima. Sel oli tald irdunud, tuli kinni teipida. Ei olnud enam teab mis kaunis sõiduking aga samas nägi HD-mees selles respekti. Pisuke vedamine kogu ebaõnne juures.
Poole sõidutunni järel hakkas HD-mees juba lausa vabisema ja pöidlad pistsid värisedes iseenesest suunakaid peale.
- Perrkele, on see tüüp mu ratastki neegerdamas käind, et alarm ise peale läeb?
Siis aga paistis bensujaam ja HD-mees kurvas hädavilkude plinkides katuse alla. Esipidur ei võtnud ja HD-mees paanitses tagapidurit otsides, ratas aga rümatas sedaaegu lillekasti ning kogu kaunidus prantsatas külili. Tankimas olnud inimesed vaatasid reisumeest hämmeldunult.
- Sampati fak mai paik! ulgus HD-mees tigedana.
Ta kobis halgude seast püsti. Jäägu see ratas praegu, nüüd sisse sooja. Koperdas letini ja kogeles:
- Mii koult, hot vääst, veer is ruut tu perliin?
Müüja ei saanud sõnastki aru mida HD-mees ütles aga pistis talle kuuma supitaldriku nina ette, sest oli see kotkaga tsiklimees ju läbimarg ja külmunud. HD-mees tänas ja suundus suppi sööma. See oli parim supp mida ta eales söönud ja oli merel tehtud start ju ilma söömata.
- Kaattämmit, ai lav sveedish miitpools änt sanshain, mõmises HD-mees lusikat suhu pistes, pidurivedelik põski mööda taldrikusse voolamas.
HD-mees varjus siseoludes paar tundi, kuniks taevas matkamehele halastas. Pilvitus hajus ja päikesekiired kuldasid taevalaotust. HD-mees otsustas teekonda jätkata sest õhtuks pidi ju Berliini jõudma. Ta jättis märjad puud tänutäheks bensukapidajale, kirus uusi kraapsusid rattal ja varastatud õllesid. Järel polnud enam kui üks kohvritäis. Aga mees ei murdunud ja kihutas peagi pigitriibul.
Sillani jõudes valdas HD-meest meeleliigutus. Varsti on ta Taanis, sääl tuulekübarate maal. See oli see sild kust ta oli näinud seiklejaid Jyllandi minevat, mille taga Saksamaa ürgsed mäestikud asusid. Sild tundus aga kuidagi madalavõitu olevat, võib-olla nood objektiivid petavad pilti tehes, mõtles ta ja jätkas sõitu.
Tunni aja pärast jõudis ta Saksa piirile. Pilk rattale ja tähtsa olemisega tegelane viipas teda edasi. Ta tänas, danke söön, mille peale piirivalvur midagi ei kostnud.
- No oli vast pahur tegelane, küllap kadetses, hä hä hä, arutas HD-mees.
Seejärel nägi ta silti, millelt tõlkis: Tere tulemast Põhjamaanteele. Selge! Ta oli õigel teel. Nüüd aga õhtuks Berliini. Ja siit edasi ainult saksa keeles.
Sildil seisis „Welcome to Norway“
HD-mees hüppas pallimerest püsti. Pea valutas ja ehmatus oli hirmus. Süles paistis okse ja teksade põlved tahmased. Oli mul naine või ei? Midagi ei mäleta.
HD-mees jooksis pead hoides kajutisse. Koridoris toimetasid juba koristajad ja vedasid kajutist pesu välja. Põrandal vedeles hulk tax freest toodud õllekohvreid. No kuidas need küll kaasa võetakse. Tuleb kuidagi vägisi rattale sättida, ega hääd kraami hukka tohi lasta, olgugi pohmakas nii jube, et alkohol viimse asjana meelde tuli.
HD-mees kiirustas koormaga autotekile, kus metallkoopas kajav mootorimüra pea täiesti kumisema pistis. Pooled õllekohvrid oli ta sunnitud noile admiralihakatistele jätma. Nüüd pidi hakkama veel rihmadega jantima, ratas oli õnneks püsti. Lõppeks sai ta rihmad lahti ning teipis kotka kiivrile otsaette. Välismaal hea näidata end protherhuudi kuuluvat, mõtles HD-mees startides.
Sõitis siis oma tohutu koormaga vankudes laevast välja ja palus mõttes, et kuskil jumalapärast puhumistorudega politseinikke vastu ei juhtuks. Ei juhtunud, ei siis muud kui Berliini poole teele.
Pohmelline merekaru kaevas kotist suure kooliatlase ja hakkas otsima teed Alpidele. Peab ju ette vaatama et sinna Ida-Saksa poole ei eksi, mõtles HD-mees viinaaurusid õhates, kindlasti kipuvad varastama kui sellist ratast näevad.
Tee oli püsti ees ja HD-mees kirus, et noist kuradima svedude siltidest sittagi aru ei saa!
Ta keerles rampidel, ringidel ja ristmikel, lõppeks märkas üht D-kleepsuga mersut ja kimas järgi. Saksa auto, saksa tunnus – küllap Saksamaale teel. Siis aga hakkas sadama. HD-mees pööras järgmisele peatuspaigale ja otsis HD-vihmavarju välja. Nüüd oli põhjalikust varustumisest kasugi.
HD-mees ei suutnud aga õieti otsustada, kummas käes vihmavarju hoida, paremas või vasakus. Suus see ei püsinud kuna proteesidest hakkas isemoodi kahtlast krõbinat kostma. Ta lahendas olukorra varju ühest käest teise vahetades. Vari püsiski päris kenasti kui seda otse ees horisontaalis hoida. Ta piilus külje pealt teed ja vesi pritsis küll mehe, küll varustuse peale. Ühtäkki vedas möödakihutav rekka tuulehoos varju mauhti minema.
- Sa kurradima kurat! Sinne läks 150 eurot maksnud orkinaal vari, manas HD-mees.
Vett tuli kui oavarrest. Puuhalud, seljakott, tsiklimees ise ja õllekarbid vettisid täiega. Ühes kurvis läksid kaks kasti teepeenra poole lendu, nõnda et tee keerlevaid purke täis oli.
Poole tunni sõidu järel võbises HD-mees juba nagu malaarias. Pigimustad HD-prillid olid pisarais ja rõivad läbimärjad. Oli aeg lõket teha. Ta pööras kõrvalteele ja peatus lõket sättima. Hea oli asja juures see, et teksadest läks kogu laevareisu pask minema. Looduslik pesumasin, tõdes HD-mees, suu ammuli. Nisikesist asjust ei tea need kontorihiired midagi, Harley märgi all on elu ikka imeline.
Läbivettinud puud ei tahtnud kuidagi tuld võtta ja vett tuli aina lisa. Benssu otsides kaksas mees l pidurivooliku lahti ja pistis kiivri alla. Küll mees lahenduse leiab, mõtles ta ning lisas surematu:
- Harli men tount melt in vooter.
„Benss“ ei tahtnud õieti süttida. Jaahah, see on see uus turvabents. No küll on kurat!
Ega`s muud kui tahmane kiiver tagasi pähe ja halud küüti. Magistraalil kiiruse uuesti kaheksakümnele tõstnud, hakkas hirmus külm. Kiiremini ei näinud sõita, ehkki ruttu oleks kuhugi sooja tahtnud.
Ta vedas bootsi sõidu pealt jalast ja pistis vettinud sokis jala summutitorule sooja. HD-mees röökis valust ja saabas pudenes teele järelsõitva rekka rataste alla. Ta vedas ratta kõrvale ja jooksis saabast otsima. Sel oli tald irdunud, tuli kinni teipida. Ei olnud enam teab mis kaunis sõiduking aga samas nägi HD-mees selles respekti. Pisuke vedamine kogu ebaõnne juures.
Poole sõidutunni järel hakkas HD-mees juba lausa vabisema ja pöidlad pistsid värisedes iseenesest suunakaid peale.
- Perrkele, on see tüüp mu ratastki neegerdamas käind, et alarm ise peale läeb?
Siis aga paistis bensujaam ja HD-mees kurvas hädavilkude plinkides katuse alla. Esipidur ei võtnud ja HD-mees paanitses tagapidurit otsides, ratas aga rümatas sedaaegu lillekasti ning kogu kaunidus prantsatas külili. Tankimas olnud inimesed vaatasid reisumeest hämmeldunult.
- Sampati fak mai paik! ulgus HD-mees tigedana.
Ta kobis halgude seast püsti. Jäägu see ratas praegu, nüüd sisse sooja. Koperdas letini ja kogeles:
- Mii koult, hot vääst, veer is ruut tu perliin?
Müüja ei saanud sõnastki aru mida HD-mees ütles aga pistis talle kuuma supitaldriku nina ette, sest oli see kotkaga tsiklimees ju läbimarg ja külmunud. HD-mees tänas ja suundus suppi sööma. See oli parim supp mida ta eales söönud ja oli merel tehtud start ju ilma söömata.
- Kaattämmit, ai lav sveedish miitpools änt sanshain, mõmises HD-mees lusikat suhu pistes, pidurivedelik põski mööda taldrikusse voolamas.
HD-mees varjus siseoludes paar tundi, kuniks taevas matkamehele halastas. Pilvitus hajus ja päikesekiired kuldasid taevalaotust. HD-mees otsustas teekonda jätkata sest õhtuks pidi ju Berliini jõudma. Ta jättis märjad puud tänutäheks bensukapidajale, kirus uusi kraapsusid rattal ja varastatud õllesid. Järel polnud enam kui üks kohvritäis. Aga mees ei murdunud ja kihutas peagi pigitriibul.
Sillani jõudes valdas HD-meest meeleliigutus. Varsti on ta Taanis, sääl tuulekübarate maal. See oli see sild kust ta oli näinud seiklejaid Jyllandi minevat, mille taga Saksamaa ürgsed mäestikud asusid. Sild tundus aga kuidagi madalavõitu olevat, võib-olla nood objektiivid petavad pilti tehes, mõtles ta ja jätkas sõitu.
Tunni aja pärast jõudis ta Saksa piirile. Pilk rattale ja tähtsa olemisega tegelane viipas teda edasi. Ta tänas, danke söön, mille peale piirivalvur midagi ei kostnud.
- No oli vast pahur tegelane, küllap kadetses, hä hä hä, arutas HD-mees.
Seejärel nägi ta silti, millelt tõlkis: Tere tulemast Põhjamaanteele. Selge! Ta oli õigel teel. Nüüd aga õhtuks Berliini. Ja siit edasi ainult saksa keeles.
Sildil seisis „Welcome to Norway“
Jatkuu....
The glory stomper.
HD-mehel hakkas matkahammas nõnda pahasti tunda andma, et pidi lausa tohtri juures käima. Alalõua valehambais valu ei olnud ja ülapoolelgi polnud ainsatki auku. Kentsakat tundmust pidi siis mingil muul moel ravima.
Nüüd oli küll rallygi käidud, ega uuele sellisele päris kohe ei kibelenud ka, kuna tänu ühe öö leekivale armastusele ei saanud ta mõnda aega ratta pealgi istuda. Ja antibiootikumikuur oli toiminud, nõnda et mõtted uuest romansist võis natukeseks ajaks kõrvale heita. Nüüd pidi reisima Alpidele. Sinna bikerite kodukohta Saksamaale, kus mäestikud ja autopaanid peadpööritavas kõrguses haakristide varjus ristuvad.
Aga kas autopaanil võib ikka mootorrattaga sõita? Küllap see kohapeal selgub, mingi lehmarada pidi Harley-Davidsoniga igatahes ei sõideta, see on üks, mis kindel. Väärt ratas ja maine kannatab. Saksa keelt pidi aga nüüd harjutama ning HD-mees tõi antikvariaadist jalakõrguse hunniku vanu „Commando“-koomikseid. Himmel karastas.
Reisile minnes on väga tähtis kogu teekond hoolega läbi mõelda ja sobiv ajakava planeerida. Selle kohta oli HD-mees mitmeidki häid eeskujusid lugenud. Long Vei Tu Hangaroundi tüübid näiteks sõitsid läbi siberi selgesti liig aeglaselt. Tuleb lihtsalt valjult rutskat väänata aga no ega nood plastmassist superpiked muidugi suurt miskit suudagi.
- Ei ole neist kauniperse-esitlejaist kuhugi asja, naeris HD-mees. On saateautod ja
valvekaamerad, no mis rattareis see sihuke on.
- Its not tö fänsipänsi, its tö rait, otsustas HD-mees teraselt.
Esiteks laevaga Stockholmi ja sealt siis õhtuks Berliini. Edasi autopaanil järgmiseks päevaks Alpidele, toda kuulsat kuurorti, Ausvitsi vaatama, oli plaan tehtud. HD-mees hakkas reisuks ratast pakkima, senitundmatud seiklusiha meeles mõlkumas. Ranits jeesus-teibiga lenksu kinni ja halupuud esiporikale, et saaks natuke toda kuulsat snautserit grillida. Tagaporikale seljakott ja sinna kohvikeetja ning korralikku soome kohvi kaasa. On ju soome kohv maailma parim, ega seda välismaist muda joo keegi, mõtles HD-mees. Rehvid juba näitasid koormat olevat.
Seljakotti pakkis HD-mees rohkelt sooje rõivaid, Maunt Everesti autopaanil võib kindlasti külm hakata. HD-sokke, HD Racing-jope, et õhtul baari minna, HD-T-särke, HD-traksid, HD-kohvitass, mõned paarid HD-trussikuid, paksud soojendusega HD-sõidukindad, HD-tulemasin lõkke tegemiseks ning muidugi HD-vihmavari juhuks kui sadama peaks hakkama. HD-mees vaatas uhkusega koorma all nõtkuvat ratast. Kella virutas ta vastu seina, see oli tsitaat kuulsast mootorrattafilmist Buttman in Budapest, kus Henry Fonda läbimurde tegi. See on uhke ratas, see Kaptain Kanada, õhkas HD-mees igatsevalt.
Õhtu saabus ja HD-mees käis rehvidesse lisa pumpamas. Viis baari, et mäestiku hõredas õhus kummid mitte vaakumisse ei tõmbaks ja velje peal sõitma ei peaks. Ratas mörahtas käima ja HD-mees higistas seda liikluses ohjates kõvasti. Küllap on esiratta kokkujooks perses, kui nõnda raske juhtida, arutles HD-mees ranitsa ja halupinu tagant maanteed piiludes. Sadamas kimas HD-mees rampi mööda otse autotekile ja keegi üliinnukas madrus kippus teda kohe õpetama.
- Aja see ratas sinna seina äärde, paneme rihmadega kinni. Jaahahh, haludki kaasas, just just.
HD-mees ärritus, aga et ta varem kunagi polnud laevas olnud, võitles ta oma masina siiski higistades seina veerde.
- Pane sealt rihmaga kinni, et ratas ümber ei läheks. Mootor seisma!
- MIDA?
- JÄTA MOOTOR SEISMA!
- KAS SA KIPUD MUGA ÕIENDAMA? MINE SIBLI MUJAL SELLE KURADI LAMBIGA, POLE MULLE SU ABI TARVIS,
SAATANA ADMIRALIHAKATIS!
- No härra paneb siis ise, on siin muudki tegemist, sõnas laevamees ja suundus teisi sõidukeid juhendama.
- Kurrat, tuleb siin Alpide vallutajat ja rallilgi käinud meest õpetama, mühatas HD-mees
endamisi ning tõusis sadulast. Rullis rihma lahti, meenutas, et esimese käigu peab sisse jätma ja tallas veel mootori käies käigu sisse. Käis kõva kolakas ja ratas tõmbas seina, vedades küliti kukkudes veel paagile hirmsad kraapsud sisse.
- SA KURADI KURAT, KES MAKSAB, KESSE MAKSAAB..., raevus HD-mees.
- Oh saatan, nüüd tuli kotkas ka paagi küljest lahti, laevafirma kurat kindlasti ei korva!
Laevamehed ei teinud nägemagi kui HD-mees miski asjaga lehvitas ja tigedalt ringi tammus.
- Läks kurjam, hüvitus peesse, kirus HD-mees ja vedas kurjalt kuus rihma ratta ümber.
Kodarate vahelt üle ranitsa ja halupinu summutisse. Pole mõtetki vargust üritada kui rihmad täie jõuga umbsõlme veetud. Kotka irdumine aga tegi kõvasti tuska. HD-mees võttis seljakoti, lahtitulnud kotka ja suundus autoteki alapoolele kajutisse. Nüüd tuleb täksvriist jooke hankida. Ja kui kuum laevaromanss vastu juhtub, las juhtub, mõmises HD-mees.
On vast kenad need saarestiku vaated, imetles mees liigutunult kajuti seinale maalitud akent vaadates. Laev väljus kajutite värisedes sadamast. Reis Alpide pööritavaisse kõrgustesse oli algamas.
HD-mees sülitas kammile ja vedas tuka tihkelt üle pea.
- Sprechen du mich, sprechen du mich, imiteeris HD-mees Stallonet ja sihtis sõrmepüstoliga kempsu peeglit.
Veel viimane kontroll, bootsid läigivad, teksad siledad, tänupluus õigetpidi seljas, „HD-vest“ okei, raha taskus, tukk taha kammitud ja tulevik ees. HD-mees oli valmis ja asus ülatekile ronima.
Trepil tuli vastu must mees.
- Mii kou Afrikka nekts samör, sõnas HD-mees ja osutas rinnas olevat HD-märki. Must mees vaatas pikalt ja jätkas teed.
- Saatana neeger sihuke, tuleb siia neegerdama, eh kuradi kurat, manas HD-mees. Peagi jõudis ta tax free poodi. Küll on odav õlu! HD-mees laadis kärusse kuus kohvrit remondiõlli nagu seltskond tavatses öelda. Ilmselt on vines olles toredam ratast parandada, on see vast vahva harrastus! HD-mees käis õllesid kajutisse viimas, viskas samas veel väikese jäägermaisteri paari sõõmuga nahavahele ja hakkas baari kibelema.
Teel imestas HD-mees võõraid keeli kuulvat, ümbrus tundus rahvusvaheline. Siin siis enam soome keelega hakkama ei saagi, viskame aga välismaakäigu sisse, mõtles HD-mees ja astus baari. Nurgalauas istus seltskond bikereid õlut rüüpamas. HD-mees märkas neid kohe ja arvas välismaalased olevat. Oli neil miskid ingliskeelsed kirjad pluusidel ja välismaised näojooned. HD-mees virutas letil ühe tequilasnapsi sisse ja maandus siis kossuvissy klaasiga bikerite lauda.
- Hauduujuuduu?
Biker vaid noogutas seepeale, pilguga vindist võõrast mõõtes.
- Vai joor tiishöört skeleton hed, is joor mami ded, HAHAHHAHA?
Totaalne vaikus.
- Mii tsoukin, mii baikker tuu, parandas HD-mees.
- Great, sõnas Biker hapult.
- Mida see idioot tahab? päris üks biker teiselt.
Jumal küll! Kutid oskavad soome keelt? Polegi päris esimest korda Soomes. Nüüd on parem rollis püsida, et jama ei tuleks, arutles HD-mees endamisi.
- Ai nou veri horni leidi from Finland, meik good dik ättäk. Höör neim is Riitta. Veri seks
kreisi. Fak mii, fak mai tent, fak mai paik.
Üks biker purtsatas Riitta nime kuuldes õllesõõmu klaasi tagasi. Laudkond pahvatas naerma. HD-mees oli tuuma tabanud.
- Ai mast kou nau, ai lav Harli Teivitson, its tö letör not tö goor.
HD-mees tõusis lauast ja kõndis leti äärde, viskikoola ja suur õlu. Akendes vaheldusid saarestiku vaated.
Tunni pärast oli HD-mees juba uljas kruiisifiilingus. Lahtitulnud kotkas vedeles keset lauda ja mees lantis varjamatu seksuaalsusega naisolendeid.
- Hei peipi, äs juu kän sii aim ä motormän, ai häv pauver in mai händ!
Veel ei näkanud, ent see meest ei häirinud kuna laulutuju tikkus peale. Ta suundus karaokebaari kus keegi vääras helistikus miskit Härmalille jorises. Kõndis reipalt dj-puldi juurde ja teatas, et nüüd tuleb mees laulma, pangu aga poorn tu pi vailt mängima.
- Ma olen harrikkamees, ei miski mopopoisu enam. Naine viis minnes poole kaasa aga nüüd
võtan protsendiga tagasi. Küll see elukene vast meest loputab aga mina, mees, katsetan harrikaid ja ratsutan mööda kaugeid maid.
Tüdinud ilmega dj noogutas ja põrutas Born to be Wildi mängima. HD-mees viskus põlvili, käed püsti, silmad fiilingus suletud. Üle pea veetud tukk oli kõrvale vajunud ja pükstele valgunud Irish Cream helendas kubemes nagu Utö majakas.
- Ket jor motor rannin, ketan on tö haivei, luukin vor ätventsöör, vat ever kets joor vei! POOOOOOOORN TUU PIIIII VAAAAAAAILLLLLT! röökis HD-mees kinnisilmi, olgu et refrään polnud veel alanudki. Dj peatas loo poole pealt ja śveitser tõstis HD-mehe kaenlast üles.
- KÄPAD EEMALE! PROTHERHUUT APPI, TATS VAN ÄNT VI OOL PLIIT!
Karjumine aga ei aidanud ning HD-mees tassiti baarist välja. Õnneks sai omast pudelist lohutust võtta.
- Śä kurśdi kurśt, muffigi ei taju. Kus on kajjut? Vapśralt edaśi! Kõvamees ise läeb śśõitu! Raudkotkad taeva! Villie Gee –punkti mehi ei togita!
HD-mees oli sassis nagu sasipundar, valmis juba isegi laeva juhtima. Koridorid hargnesid kaheks, hääled kaugenesid, sammud õõtsusid ja vägisi pidi pikali pääsema.
The glory stomper.
HD-mehel hakkas matkahammas nõnda pahasti tunda andma, et pidi lausa tohtri juures käima. Alalõua valehambais valu ei olnud ja ülapoolelgi polnud ainsatki auku. Kentsakat tundmust pidi siis mingil muul moel ravima.
Nüüd oli küll rallygi käidud, ega uuele sellisele päris kohe ei kibelenud ka, kuna tänu ühe öö leekivale armastusele ei saanud ta mõnda aega ratta pealgi istuda. Ja antibiootikumikuur oli toiminud, nõnda et mõtted uuest romansist võis natukeseks ajaks kõrvale heita. Nüüd pidi reisima Alpidele. Sinna bikerite kodukohta Saksamaale, kus mäestikud ja autopaanid peadpööritavas kõrguses haakristide varjus ristuvad.
Aga kas autopaanil võib ikka mootorrattaga sõita? Küllap see kohapeal selgub, mingi lehmarada pidi Harley-Davidsoniga igatahes ei sõideta, see on üks, mis kindel. Väärt ratas ja maine kannatab. Saksa keelt pidi aga nüüd harjutama ning HD-mees tõi antikvariaadist jalakõrguse hunniku vanu „Commando“-koomikseid. Himmel karastas.
Reisile minnes on väga tähtis kogu teekond hoolega läbi mõelda ja sobiv ajakava planeerida. Selle kohta oli HD-mees mitmeidki häid eeskujusid lugenud. Long Vei Tu Hangaroundi tüübid näiteks sõitsid läbi siberi selgesti liig aeglaselt. Tuleb lihtsalt valjult rutskat väänata aga no ega nood plastmassist superpiked muidugi suurt miskit suudagi.
- Ei ole neist kauniperse-esitlejaist kuhugi asja, naeris HD-mees. On saateautod ja
valvekaamerad, no mis rattareis see sihuke on.
- Its not tö fänsipänsi, its tö rait, otsustas HD-mees teraselt.
Esiteks laevaga Stockholmi ja sealt siis õhtuks Berliini. Edasi autopaanil järgmiseks päevaks Alpidele, toda kuulsat kuurorti, Ausvitsi vaatama, oli plaan tehtud. HD-mees hakkas reisuks ratast pakkima, senitundmatud seiklusiha meeles mõlkumas. Ranits jeesus-teibiga lenksu kinni ja halupuud esiporikale, et saaks natuke toda kuulsat snautserit grillida. Tagaporikale seljakott ja sinna kohvikeetja ning korralikku soome kohvi kaasa. On ju soome kohv maailma parim, ega seda välismaist muda joo keegi, mõtles HD-mees. Rehvid juba näitasid koormat olevat.
Seljakotti pakkis HD-mees rohkelt sooje rõivaid, Maunt Everesti autopaanil võib kindlasti külm hakata. HD-sokke, HD Racing-jope, et õhtul baari minna, HD-T-särke, HD-traksid, HD-kohvitass, mõned paarid HD-trussikuid, paksud soojendusega HD-sõidukindad, HD-tulemasin lõkke tegemiseks ning muidugi HD-vihmavari juhuks kui sadama peaks hakkama. HD-mees vaatas uhkusega koorma all nõtkuvat ratast. Kella virutas ta vastu seina, see oli tsitaat kuulsast mootorrattafilmist Buttman in Budapest, kus Henry Fonda läbimurde tegi. See on uhke ratas, see Kaptain Kanada, õhkas HD-mees igatsevalt.
Õhtu saabus ja HD-mees käis rehvidesse lisa pumpamas. Viis baari, et mäestiku hõredas õhus kummid mitte vaakumisse ei tõmbaks ja velje peal sõitma ei peaks. Ratas mörahtas käima ja HD-mees higistas seda liikluses ohjates kõvasti. Küllap on esiratta kokkujooks perses, kui nõnda raske juhtida, arutles HD-mees ranitsa ja halupinu tagant maanteed piiludes. Sadamas kimas HD-mees rampi mööda otse autotekile ja keegi üliinnukas madrus kippus teda kohe õpetama.
- Aja see ratas sinna seina äärde, paneme rihmadega kinni. Jaahahh, haludki kaasas, just just.
HD-mees ärritus, aga et ta varem kunagi polnud laevas olnud, võitles ta oma masina siiski higistades seina veerde.
- Pane sealt rihmaga kinni, et ratas ümber ei läheks. Mootor seisma!
- MIDA?
- JÄTA MOOTOR SEISMA!
- KAS SA KIPUD MUGA ÕIENDAMA? MINE SIBLI MUJAL SELLE KURADI LAMBIGA, POLE MULLE SU ABI TARVIS,
SAATANA ADMIRALIHAKATIS!
- No härra paneb siis ise, on siin muudki tegemist, sõnas laevamees ja suundus teisi sõidukeid juhendama.
- Kurrat, tuleb siin Alpide vallutajat ja rallilgi käinud meest õpetama, mühatas HD-mees
endamisi ning tõusis sadulast. Rullis rihma lahti, meenutas, et esimese käigu peab sisse jätma ja tallas veel mootori käies käigu sisse. Käis kõva kolakas ja ratas tõmbas seina, vedades küliti kukkudes veel paagile hirmsad kraapsud sisse.
- SA KURADI KURAT, KES MAKSAB, KESSE MAKSAAB..., raevus HD-mees.
- Oh saatan, nüüd tuli kotkas ka paagi küljest lahti, laevafirma kurat kindlasti ei korva!
Laevamehed ei teinud nägemagi kui HD-mees miski asjaga lehvitas ja tigedalt ringi tammus.
- Läks kurjam, hüvitus peesse, kirus HD-mees ja vedas kurjalt kuus rihma ratta ümber.
Kodarate vahelt üle ranitsa ja halupinu summutisse. Pole mõtetki vargust üritada kui rihmad täie jõuga umbsõlme veetud. Kotka irdumine aga tegi kõvasti tuska. HD-mees võttis seljakoti, lahtitulnud kotka ja suundus autoteki alapoolele kajutisse. Nüüd tuleb täksvriist jooke hankida. Ja kui kuum laevaromanss vastu juhtub, las juhtub, mõmises HD-mees.
On vast kenad need saarestiku vaated, imetles mees liigutunult kajuti seinale maalitud akent vaadates. Laev väljus kajutite värisedes sadamast. Reis Alpide pööritavaisse kõrgustesse oli algamas.
HD-mees sülitas kammile ja vedas tuka tihkelt üle pea.
- Sprechen du mich, sprechen du mich, imiteeris HD-mees Stallonet ja sihtis sõrmepüstoliga kempsu peeglit.
Veel viimane kontroll, bootsid läigivad, teksad siledad, tänupluus õigetpidi seljas, „HD-vest“ okei, raha taskus, tukk taha kammitud ja tulevik ees. HD-mees oli valmis ja asus ülatekile ronima.
Trepil tuli vastu must mees.
- Mii kou Afrikka nekts samör, sõnas HD-mees ja osutas rinnas olevat HD-märki. Must mees vaatas pikalt ja jätkas teed.
- Saatana neeger sihuke, tuleb siia neegerdama, eh kuradi kurat, manas HD-mees. Peagi jõudis ta tax free poodi. Küll on odav õlu! HD-mees laadis kärusse kuus kohvrit remondiõlli nagu seltskond tavatses öelda. Ilmselt on vines olles toredam ratast parandada, on see vast vahva harrastus! HD-mees käis õllesid kajutisse viimas, viskas samas veel väikese jäägermaisteri paari sõõmuga nahavahele ja hakkas baari kibelema.
Teel imestas HD-mees võõraid keeli kuulvat, ümbrus tundus rahvusvaheline. Siin siis enam soome keelega hakkama ei saagi, viskame aga välismaakäigu sisse, mõtles HD-mees ja astus baari. Nurgalauas istus seltskond bikereid õlut rüüpamas. HD-mees märkas neid kohe ja arvas välismaalased olevat. Oli neil miskid ingliskeelsed kirjad pluusidel ja välismaised näojooned. HD-mees virutas letil ühe tequilasnapsi sisse ja maandus siis kossuvissy klaasiga bikerite lauda.
- Hauduujuuduu?
Biker vaid noogutas seepeale, pilguga vindist võõrast mõõtes.
- Vai joor tiishöört skeleton hed, is joor mami ded, HAHAHHAHA?
Totaalne vaikus.
- Mii tsoukin, mii baikker tuu, parandas HD-mees.
- Great, sõnas Biker hapult.
- Mida see idioot tahab? päris üks biker teiselt.
Jumal küll! Kutid oskavad soome keelt? Polegi päris esimest korda Soomes. Nüüd on parem rollis püsida, et jama ei tuleks, arutles HD-mees endamisi.
- Ai nou veri horni leidi from Finland, meik good dik ättäk. Höör neim is Riitta. Veri seks
kreisi. Fak mii, fak mai tent, fak mai paik.
Üks biker purtsatas Riitta nime kuuldes õllesõõmu klaasi tagasi. Laudkond pahvatas naerma. HD-mees oli tuuma tabanud.
- Ai mast kou nau, ai lav Harli Teivitson, its tö letör not tö goor.
HD-mees tõusis lauast ja kõndis leti äärde, viskikoola ja suur õlu. Akendes vaheldusid saarestiku vaated.
Tunni pärast oli HD-mees juba uljas kruiisifiilingus. Lahtitulnud kotkas vedeles keset lauda ja mees lantis varjamatu seksuaalsusega naisolendeid.
- Hei peipi, äs juu kän sii aim ä motormän, ai häv pauver in mai händ!
Veel ei näkanud, ent see meest ei häirinud kuna laulutuju tikkus peale. Ta suundus karaokebaari kus keegi vääras helistikus miskit Härmalille jorises. Kõndis reipalt dj-puldi juurde ja teatas, et nüüd tuleb mees laulma, pangu aga poorn tu pi vailt mängima.
- Ma olen harrikkamees, ei miski mopopoisu enam. Naine viis minnes poole kaasa aga nüüd
võtan protsendiga tagasi. Küll see elukene vast meest loputab aga mina, mees, katsetan harrikaid ja ratsutan mööda kaugeid maid.
Tüdinud ilmega dj noogutas ja põrutas Born to be Wildi mängima. HD-mees viskus põlvili, käed püsti, silmad fiilingus suletud. Üle pea veetud tukk oli kõrvale vajunud ja pükstele valgunud Irish Cream helendas kubemes nagu Utö majakas.
- Ket jor motor rannin, ketan on tö haivei, luukin vor ätventsöör, vat ever kets joor vei! POOOOOOOORN TUU PIIIII VAAAAAAAILLLLLT! röökis HD-mees kinnisilmi, olgu et refrään polnud veel alanudki. Dj peatas loo poole pealt ja śveitser tõstis HD-mehe kaenlast üles.
- KÄPAD EEMALE! PROTHERHUUT APPI, TATS VAN ÄNT VI OOL PLIIT!
Karjumine aga ei aidanud ning HD-mees tassiti baarist välja. Õnneks sai omast pudelist lohutust võtta.
- Śä kurśdi kurśt, muffigi ei taju. Kus on kajjut? Vapśralt edaśi! Kõvamees ise läeb śśõitu! Raudkotkad taeva! Villie Gee –punkti mehi ei togita!
HD-mees oli sassis nagu sasipundar, valmis juba isegi laeva juhtima. Koridorid hargnesid kaheks, hääled kaugenesid, sammud õõtsusid ja vägisi pidi pikali pääsema.
jatkuu.....
HD-mees tõstis ratta püsti ja hakkas telgile paika otsima. Ühe kase alt leiduski täiuslik plats, väike lohk, kuhu vana metsavend peagi telgi püstitab. Ega siit kostu kriiskedki kui ta mõne ägeda mimmiga öösel maadleb. Kindlasti on sukahoidja pükste all, itsitas HD-mees juba lootusrikkalt.
Kui telk oli püstitatud, otsis HD-mees põuest ex-naiskalt 40a. sünnipäevaks saadud taskupudelit. Pikkade sõõmude mõjul hakkas temas seltskondlikkus pead tõstma ning ta kõndis lähima telkkonna poole.
- Sieg hail, millal siis Tenerifele kui teilgi on nood tähed rinnas?“, lõi HD-mees palli mängu.
Telgiseltskond vaatas hämmastunult juurdetulijat ja vanim habemik küsis:
- Oled vist uus siin?
HD-mees oli kohmetu, kuidas küll võis tema asjatundmatus välja paista kui ta ometi oli kõik õigesti teinud. Ta otsustas olla pisut salapärane.
- Liv tu raid, rait tu liv.
Nüüd naerdi juba valjusti.
See on juba täitsa hea kamp, arvas HD-mees endamisi.
- Mene vaata sinnapoole, sääl hakatakse vutti taguma, sõnas habemik, neil kindlasti sinusugust tegudemeest vaja, lisas ta muheldes.
- Jawohl, herr tenerifkapitän, raporteeris HD-mees juba tõusvas meeleolus.
Tõepoolest, sääl koguti juba meeskondi jalgpalliks. HD-mees loikas pikkade sammudega kohale, tulivesi oli tema enesekindlust juba tublisti turgutanud. Ta vaatas kuidas meeskondadele miskid totsikud pähe jagati. See on kindlasti mingi siseringi värk, ma pean selle mängu võitma, arutles HD-mees.
Mäng algas, HD-mees ei näinud midagi. Tundis vaid higi, naha ja õlle lehka. Ühtäkki paistis kitsast vaatepraost miskit valget ja ümmargust. HD-mees tõstis oma kassitapubootsi ja virutas „pallile“ nõnda kõvasti kui jaksas. Seepeale hakkas kostma hirmsat vandumist ja ta võttis totsiku peast. Ta oli eksinud väljaku servale ja löönud valge „munakoore“ murul istuva kamba keskele, ajades sellega nende õlled ümber. Kambast hüppas üks tegelane püsti ja hakkas HD-mehe peale karjuma, millest viimane otsekohe mõistis, et see siin on nüüd tema test, kaalumaks kas temas on piisavalt kangust ehtsaks bikeriks, milleks HD-mees ju nii-nii kangesti saada soovis. Ta satuks kaklusesse ja selle tulemus otsustab tema sobivuse, seda oli ta nii mõnestki motikafilmist näinud. Ta nägi vaimusilmas ex-naise nägu süüdistamas teda pidurdamises , et temas pole meest mitte penni eestki. HD-mees kõõlus mineviku ja hiilgava tuleviku vahelise kuristiku serval. HD-mees sundis end julgeks, puhkis tigedusest ja tõstis rusikad poksiasendisse.
„Hollister, Hollister, Hollister,“ kriiskas HD-mees nutusena rusikad püsti ringi hüpeldes.
Seisma tõusnud tüüp ei liigutanud end kuid peagi tulid kaks kollaste vestidega meest HD-meest rahustama. Abielus alandatud mees oli fööniksina tuhast tõusnud. Ta oli läbinud testi.
Kollavestid olid ilmselt vahekohtunikud, kes palusid HD-meest rahuneda. Ta värises õnnest. Polnud ju kakelnud pärast algkooli kui Mikko teda lõi, kuna ei saanud kontrolltöös temalt maha kirjutada. Aga nüüd oli ta võitja ja kuskohas veel! Ta lubas vahekohtunikele olla korralik kuna näha oli, et nemadki teda pelgasid.
Ta kõndis baari, seal oli bänd varsti alustamas. HD-mees tellis enesele paar napsu ja õlle. Samas tuli ta kõrvale mees, kel oli vestil hirmsasti erisugu märke. Rinnas säras medaleid nigu Źukovil. HD-mees neelatas.
- Sind pole siin varem kohanudki? päris vestimees.
- Pole jah, ei söandanud HD-mees luisata.
- Me vaatasime, et sul õige radikaalne ratas. Mõtlen, harvemini kui tsikli küljes dildosid näeb, naeris vestimees.
HD-mees naeris ka, ent lisas peljates poolejagu tehtud naeru juurde.
- Tule istu meie seltsi, sõnas vestimees ja pöördus oma laua poole.
HD-mees järgnes ja vaatles pelgliku imetlusega vesti seljatagust. Sääl oli suur kotkas ja tähed H, O ja G ning miskit juttu Harleyst. Ta tõmbus kaameks, see oligi see maailma kõige kõvem MC-klubi ja tõenäoliselt olid nad tema respekti märganud.
HD-mees istus lauda ja vaatles rinnas olevaid märke. Heldus küll, millises militaarses seltskonnas ta viibis. Siin oli kapten ja seersant ja keegi raudpersegi, ilmselt on siis homodelegi uksed valla. HD-mees esitles end ja tänas alandlikult suure au eest härradega ühte lauda istuda.
- Mind põhimõtteliselt huvitab see teie ämsee-värk aga ma ei tahaks küll kedagi tappa. Muidugi olen poisikesena linnukesi jahtinud ja oleks tahtnud tolle inseneri mättasse lüüa kellega ex-naine minema jooksis aga kaugemale ma ei lähe. seletas HD-mees kartlikult.
Laudkond pahvatas naerma. HD-mees arvas seepeale, et ega nad nii hirmutavad olegi. Palus luba järgmise ringi drinksud välja teha, millega muidugi nõustuti.
Kui bänd mängis Higway to Helli, vaatles kõikidel sõitudel ja kõikide meeste seltsis keerlev Riitta tülpinult ümberringi sehkendavat seltskonda. Make oli kuhugi kadunud, ega vastanud enam telefonilegi, niisamuti ka Rane ja Topigi. Ta oli nii üksi kui vaid 49- aastane HD-mimmi olla võib, kuniks ta tundis kedagi enese kõrvale trügivat ning ta vaatama pöördus.
Siin seisis nahktagist rebitud vestis ja reiest lõhkistes dressipükstes metsik mees, kel juuksed pöetud, paljastades seksika kiilaspea. Ta müksas meest kõvasti külge ja sõnas viskikõrbenud häälel:
- Hei ma olen Riitta, aga tüdrukud kutsuvad mind Riittaks, hi hi hii.
HD-mees pidi viski kurku tõmbama. Vaid kümme minutit võitlusest ja teda kutsutakse kõige kõvema klubi lauda ja juba tuleb tibisid uksest ja aknast. HD-mees esitles end käteldes ja nimetas Riittat südamlikuks tüdrukuks. Riitta naeris, et taolisi viisakusi pole ta pärast kolmandat lahutust enam kuulnud. HD-mees oli rahul ja rõõmus, too rattamüüja polnud valetanudki, selle logoga näkkab alati. Ta käis viis joogid lauda ning lubas peagi naasta.
- No miske ratas siis härral on kah? pärisid Riitta värvitud punahuuled.
- Harley-Davidson, lausus HD-mees uhkelt.
- Jajaa aga mis mudel? küsis Riitta.
- Fät män, see mis Hiroshimasse visati.
- Ahaa, see on mingi uus mudel, pole kuulnudki.
- Jaa, siis kui see tehti, siis kavand rikuti nigu mindki, peibi.
- Oooh, flirtis Riitta kähehäälselt.
Järgmine „Oooh,“ kostis kui Riitta nägi HD-mehe ratast.
- Sul on ikka päris ehtne tütrukute sadul seal taga,“ ohkis Riitta, samas HD-mehe Biltemast ostetud telgi kinnijäänud lukku rebides.
- See on, ööh, sadul ja...
Rohkem ei saanud HD-mees sõna suust, sest Riitta lebas juba alasti telgis, olles ukseaugu räbalaks rebinud...
HD-mees põlvitas, pea viltu, käbid põlvi torkimas ja vaatas. Naine oli põlvili, pea madala telgi ukseaugust väljas ja tõmbas sinist nortti ning puhus sama takti suunurgast suitsupahvakuid. Riitta ei jõudnud nortti veel lõpetada kui HD-mees langes pisukese häbelikkusega luitunud biker-tätoveeringute sekka. Õhtu kasealuses telgis oli veel noor.
HD-mees ärkas seepeale, et tundis end uppumas olevat. Hoidku küll, telk oli poolenisti vee all. Riittast ei paistnud muud kui number 45 kabjad, viinast paistes pea ja vees hõljuvad juuksed nagu hirmasamais õudusfilmides. Ta vaatas end, riist oli verele kraabitud, kõhule oli imetud kämblasuurusi maasikaid ja seksilelusid ujus ümberringi. Riitta aga norskas nigu aurulaev.
Öösel oli „ilmselt“ sadanud, olgugi et nüüd paistis päike. Süvendisse püstitet telk oli muidugi üleujutuse alla jäänud. Õnneks oli ratas kombes, ehkki uus lahtine kiiver oli vett täis. Mees käis veelkord „mõrsjat“ vaatamas. Huuhh, kurjam, Justiina-kloon päristas pakse huuli, nii et telk värises. Mida küll ex-naine võiks mõelda kui teda nüüd näeks. Pohmelli ja piinlikkuse laine võttis võimust.
HD-mees leidis paremaks kaduda enne kui SEE ärkab. Ei muud kui lõhki ja läbimärjad dressikad jalga ning tasahilju ratta manu. Dildod jäägu kuhu jäävad.
Motika starter jurises. HD-mees vaatas ehmunult telgi poole. Kas peaks ratta vähe eemale lükkama? Peaks TA ju sellega harjunud olema, arvas HD-mees ja vajutas start-nuppu. Taas lendas vett, tea kas on vesi summutisse läinud? HD-mees kükitas torust vett imema.
Naabertelgis ärgati. Kiilakas mees ringutas telgi ees ja matsutas. Prahvatas ühtäkki naerma ning kiirustas teisi telke raputama.
- Tulge ruttu vaatama, nüüd se hull võtab rattalt suhu!
Samas tõusis Riitta ülakeha veest nagu Bram Strokeri Dracula, meik üle näo laiali valgunud. Vaatas kõrvale, kuhu oli jäänud tema eelmise öö prints, kes oli teda niiväga armastada lubanud kui nad kolmanda raundi lõpuks tema viski seltsis ära olid joonud.
HD-mees vajutas jälle starti, ei kuram ikka veel.. Vaatas vilksamisi telgi poole, riie ei liikunud. Hea märk. Egas kui tagasi torust vett imema.
Riitta kuulis starteri häält. Mida? Kas tema uus kavaler on põgenemas? Kas oli seegi mees läinud tema seltsi vaid viina pärast? Ta komberdas märjast telgist välja ning tõusis. Summuti toru imevat HD-meest nähes, kraaksus pettunult:
- Petad sa mind, kallis?
HD-mees ehmatas hirmsasti, sealt SEE nüüd tuleb! Nüüd hakkas tõesti kiire, HD-mees hüppas sanga, olgugi eelmise õhtu maitse veel hambus oli. Ta vajutas jumalakeeli palvetades starterit, et see ometi käivituks. Ja see läks, kunagi varem polnud Harrika hääl nõnda kaunilt kõlanud. Gaas põhjas, tõusis sidur ja HD-mees kimas kokkutuleku platsilt välja nõnda kiirelt kui vaid sai. Riitta jooksis sukkisjalu metsaserva pidi järele, suured rinnad kõhul pekslemas, nii kiiresti kui suutis, ent armastus oli läinud.
HD-mees kiitis mõttes ameerika inseneride loodud sõiduki käbedat käiku. Oh taevas küll, misukesed üritused nood Harley-Davidson rallyd ikka on. Finiśi järel sääl alles kiire hakkabki.
HD-mees tõstis ratta püsti ja hakkas telgile paika otsima. Ühe kase alt leiduski täiuslik plats, väike lohk, kuhu vana metsavend peagi telgi püstitab. Ega siit kostu kriiskedki kui ta mõne ägeda mimmiga öösel maadleb. Kindlasti on sukahoidja pükste all, itsitas HD-mees juba lootusrikkalt.
Kui telk oli püstitatud, otsis HD-mees põuest ex-naiskalt 40a. sünnipäevaks saadud taskupudelit. Pikkade sõõmude mõjul hakkas temas seltskondlikkus pead tõstma ning ta kõndis lähima telkkonna poole.
- Sieg hail, millal siis Tenerifele kui teilgi on nood tähed rinnas?“, lõi HD-mees palli mängu.
Telgiseltskond vaatas hämmastunult juurdetulijat ja vanim habemik küsis:
- Oled vist uus siin?
HD-mees oli kohmetu, kuidas küll võis tema asjatundmatus välja paista kui ta ometi oli kõik õigesti teinud. Ta otsustas olla pisut salapärane.
- Liv tu raid, rait tu liv.
Nüüd naerdi juba valjusti.
See on juba täitsa hea kamp, arvas HD-mees endamisi.
- Mene vaata sinnapoole, sääl hakatakse vutti taguma, sõnas habemik, neil kindlasti sinusugust tegudemeest vaja, lisas ta muheldes.
- Jawohl, herr tenerifkapitän, raporteeris HD-mees juba tõusvas meeleolus.
Tõepoolest, sääl koguti juba meeskondi jalgpalliks. HD-mees loikas pikkade sammudega kohale, tulivesi oli tema enesekindlust juba tublisti turgutanud. Ta vaatas kuidas meeskondadele miskid totsikud pähe jagati. See on kindlasti mingi siseringi värk, ma pean selle mängu võitma, arutles HD-mees.
Mäng algas, HD-mees ei näinud midagi. Tundis vaid higi, naha ja õlle lehka. Ühtäkki paistis kitsast vaatepraost miskit valget ja ümmargust. HD-mees tõstis oma kassitapubootsi ja virutas „pallile“ nõnda kõvasti kui jaksas. Seepeale hakkas kostma hirmsat vandumist ja ta võttis totsiku peast. Ta oli eksinud väljaku servale ja löönud valge „munakoore“ murul istuva kamba keskele, ajades sellega nende õlled ümber. Kambast hüppas üks tegelane püsti ja hakkas HD-mehe peale karjuma, millest viimane otsekohe mõistis, et see siin on nüüd tema test, kaalumaks kas temas on piisavalt kangust ehtsaks bikeriks, milleks HD-mees ju nii-nii kangesti saada soovis. Ta satuks kaklusesse ja selle tulemus otsustab tema sobivuse, seda oli ta nii mõnestki motikafilmist näinud. Ta nägi vaimusilmas ex-naise nägu süüdistamas teda pidurdamises , et temas pole meest mitte penni eestki. HD-mees kõõlus mineviku ja hiilgava tuleviku vahelise kuristiku serval. HD-mees sundis end julgeks, puhkis tigedusest ja tõstis rusikad poksiasendisse.
„Hollister, Hollister, Hollister,“ kriiskas HD-mees nutusena rusikad püsti ringi hüpeldes.
Seisma tõusnud tüüp ei liigutanud end kuid peagi tulid kaks kollaste vestidega meest HD-meest rahustama. Abielus alandatud mees oli fööniksina tuhast tõusnud. Ta oli läbinud testi.
Kollavestid olid ilmselt vahekohtunikud, kes palusid HD-meest rahuneda. Ta värises õnnest. Polnud ju kakelnud pärast algkooli kui Mikko teda lõi, kuna ei saanud kontrolltöös temalt maha kirjutada. Aga nüüd oli ta võitja ja kuskohas veel! Ta lubas vahekohtunikele olla korralik kuna näha oli, et nemadki teda pelgasid.
Ta kõndis baari, seal oli bänd varsti alustamas. HD-mees tellis enesele paar napsu ja õlle. Samas tuli ta kõrvale mees, kel oli vestil hirmsasti erisugu märke. Rinnas säras medaleid nigu Źukovil. HD-mees neelatas.
- Sind pole siin varem kohanudki? päris vestimees.
- Pole jah, ei söandanud HD-mees luisata.
- Me vaatasime, et sul õige radikaalne ratas. Mõtlen, harvemini kui tsikli küljes dildosid näeb, naeris vestimees.
HD-mees naeris ka, ent lisas peljates poolejagu tehtud naeru juurde.
- Tule istu meie seltsi, sõnas vestimees ja pöördus oma laua poole.
HD-mees järgnes ja vaatles pelgliku imetlusega vesti seljatagust. Sääl oli suur kotkas ja tähed H, O ja G ning miskit juttu Harleyst. Ta tõmbus kaameks, see oligi see maailma kõige kõvem MC-klubi ja tõenäoliselt olid nad tema respekti märganud.
HD-mees istus lauda ja vaatles rinnas olevaid märke. Heldus küll, millises militaarses seltskonnas ta viibis. Siin oli kapten ja seersant ja keegi raudpersegi, ilmselt on siis homodelegi uksed valla. HD-mees esitles end ja tänas alandlikult suure au eest härradega ühte lauda istuda.
- Mind põhimõtteliselt huvitab see teie ämsee-värk aga ma ei tahaks küll kedagi tappa. Muidugi olen poisikesena linnukesi jahtinud ja oleks tahtnud tolle inseneri mättasse lüüa kellega ex-naine minema jooksis aga kaugemale ma ei lähe. seletas HD-mees kartlikult.
Laudkond pahvatas naerma. HD-mees arvas seepeale, et ega nad nii hirmutavad olegi. Palus luba järgmise ringi drinksud välja teha, millega muidugi nõustuti.
Kui bänd mängis Higway to Helli, vaatles kõikidel sõitudel ja kõikide meeste seltsis keerlev Riitta tülpinult ümberringi sehkendavat seltskonda. Make oli kuhugi kadunud, ega vastanud enam telefonilegi, niisamuti ka Rane ja Topigi. Ta oli nii üksi kui vaid 49- aastane HD-mimmi olla võib, kuniks ta tundis kedagi enese kõrvale trügivat ning ta vaatama pöördus.
Siin seisis nahktagist rebitud vestis ja reiest lõhkistes dressipükstes metsik mees, kel juuksed pöetud, paljastades seksika kiilaspea. Ta müksas meest kõvasti külge ja sõnas viskikõrbenud häälel:
- Hei ma olen Riitta, aga tüdrukud kutsuvad mind Riittaks, hi hi hii.
HD-mees pidi viski kurku tõmbama. Vaid kümme minutit võitlusest ja teda kutsutakse kõige kõvema klubi lauda ja juba tuleb tibisid uksest ja aknast. HD-mees esitles end käteldes ja nimetas Riittat südamlikuks tüdrukuks. Riitta naeris, et taolisi viisakusi pole ta pärast kolmandat lahutust enam kuulnud. HD-mees oli rahul ja rõõmus, too rattamüüja polnud valetanudki, selle logoga näkkab alati. Ta käis viis joogid lauda ning lubas peagi naasta.
- No miske ratas siis härral on kah? pärisid Riitta värvitud punahuuled.
- Harley-Davidson, lausus HD-mees uhkelt.
- Jajaa aga mis mudel? küsis Riitta.
- Fät män, see mis Hiroshimasse visati.
- Ahaa, see on mingi uus mudel, pole kuulnudki.
- Jaa, siis kui see tehti, siis kavand rikuti nigu mindki, peibi.
- Oooh, flirtis Riitta kähehäälselt.
Järgmine „Oooh,“ kostis kui Riitta nägi HD-mehe ratast.
- Sul on ikka päris ehtne tütrukute sadul seal taga,“ ohkis Riitta, samas HD-mehe Biltemast ostetud telgi kinnijäänud lukku rebides.
- See on, ööh, sadul ja...
Rohkem ei saanud HD-mees sõna suust, sest Riitta lebas juba alasti telgis, olles ukseaugu räbalaks rebinud...
HD-mees põlvitas, pea viltu, käbid põlvi torkimas ja vaatas. Naine oli põlvili, pea madala telgi ukseaugust väljas ja tõmbas sinist nortti ning puhus sama takti suunurgast suitsupahvakuid. Riitta ei jõudnud nortti veel lõpetada kui HD-mees langes pisukese häbelikkusega luitunud biker-tätoveeringute sekka. Õhtu kasealuses telgis oli veel noor.
HD-mees ärkas seepeale, et tundis end uppumas olevat. Hoidku küll, telk oli poolenisti vee all. Riittast ei paistnud muud kui number 45 kabjad, viinast paistes pea ja vees hõljuvad juuksed nagu hirmasamais õudusfilmides. Ta vaatas end, riist oli verele kraabitud, kõhule oli imetud kämblasuurusi maasikaid ja seksilelusid ujus ümberringi. Riitta aga norskas nigu aurulaev.
Öösel oli „ilmselt“ sadanud, olgugi et nüüd paistis päike. Süvendisse püstitet telk oli muidugi üleujutuse alla jäänud. Õnneks oli ratas kombes, ehkki uus lahtine kiiver oli vett täis. Mees käis veelkord „mõrsjat“ vaatamas. Huuhh, kurjam, Justiina-kloon päristas pakse huuli, nii et telk värises. Mida küll ex-naine võiks mõelda kui teda nüüd näeks. Pohmelli ja piinlikkuse laine võttis võimust.
HD-mees leidis paremaks kaduda enne kui SEE ärkab. Ei muud kui lõhki ja läbimärjad dressikad jalga ning tasahilju ratta manu. Dildod jäägu kuhu jäävad.
Motika starter jurises. HD-mees vaatas ehmunult telgi poole. Kas peaks ratta vähe eemale lükkama? Peaks TA ju sellega harjunud olema, arvas HD-mees ja vajutas start-nuppu. Taas lendas vett, tea kas on vesi summutisse läinud? HD-mees kükitas torust vett imema.
Naabertelgis ärgati. Kiilakas mees ringutas telgi ees ja matsutas. Prahvatas ühtäkki naerma ning kiirustas teisi telke raputama.
- Tulge ruttu vaatama, nüüd se hull võtab rattalt suhu!
Samas tõusis Riitta ülakeha veest nagu Bram Strokeri Dracula, meik üle näo laiali valgunud. Vaatas kõrvale, kuhu oli jäänud tema eelmise öö prints, kes oli teda niiväga armastada lubanud kui nad kolmanda raundi lõpuks tema viski seltsis ära olid joonud.
HD-mees vajutas jälle starti, ei kuram ikka veel.. Vaatas vilksamisi telgi poole, riie ei liikunud. Hea märk. Egas kui tagasi torust vett imema.
Riitta kuulis starteri häält. Mida? Kas tema uus kavaler on põgenemas? Kas oli seegi mees läinud tema seltsi vaid viina pärast? Ta komberdas märjast telgist välja ning tõusis. Summuti toru imevat HD-meest nähes, kraaksus pettunult:
- Petad sa mind, kallis?
HD-mees ehmatas hirmsasti, sealt SEE nüüd tuleb! Nüüd hakkas tõesti kiire, HD-mees hüppas sanga, olgugi eelmise õhtu maitse veel hambus oli. Ta vajutas jumalakeeli palvetades starterit, et see ometi käivituks. Ja see läks, kunagi varem polnud Harrika hääl nõnda kaunilt kõlanud. Gaas põhjas, tõusis sidur ja HD-mees kimas kokkutuleku platsilt välja nõnda kiirelt kui vaid sai. Riitta jooksis sukkisjalu metsaserva pidi järele, suured rinnad kõhul pekslemas, nii kiiresti kui suutis, ent armastus oli läinud.
HD-mees kiitis mõttes ameerika inseneride loodud sõiduki käbedat käiku. Oh taevas küll, misukesed üritused nood Harley-Davidson rallyd ikka on. Finiśi järel sääl alles kiire hakkabki.
The hard ride.
Kui HD-mees ütles enesele tutika HD ostnud olevat, sõpruskond vakatas.
- Mõtlesid hakata inimesi tulistama?, päris töökaaslane.
- liv tu rait, rait tu liv, vastas HD-mees salapäraselt
Uudsuse värskust õhkav Harley Davidson American Legend nahktagi oli lõdvalt turjale visatud kui ta lõunapausi ajal töökaaslastele oma uut ratast läks näitama. Ta oli juba ostupäevast rolli sisse elanud ning esitles ratast ameerika moel sõnu väänates:
- Ma saen selle summuti pooleks, junou laud noises seiv laivs.
- Selle lenksu ma viskan metsa ja panen eiphängerid asemele.
- Mis see on? Küsis kontoripealik arusaamatuna.
- Häh-hää, sellel saab tüdrukute stringe kuivatada!
- Siis ma panen veel enesetapugaasi siia, see kogu aeg põhjas.
Seltskond oli segaduses, muidu alandlik ja viisakas mees oli totaalselt muutunud. Tollest bränditeadlikkusest kõlas põlgus tavainimeste vastu kui HD-mees ratta ümber keereldes sõrmega erinevaid detaile osutas.
- „Siit need torud minema ja jäik hark ette. Rait tu haart, haar tu rait.“
Juhataja uuris HD-mehe olekut. Uhke nahktagi, HD võtmekimp keerles sõrmes nagu revolver ja bootsid läikisid uudsusest. On vast mees, neelatas juhataja. Seda kinnitas ka HD-mehe ütlus, enne kui nad lõunale läksid kuulama, mispärast „EasyRider“ maailma parim film on.
- Vaata, ratta saad sa raha eest osta, kõik ülejäänu tuleb välja teenida. If juu tount andörständ tö kestiön, tount äsk tö kestion.
Töönädal lõppes ja HD-mehel seisis ees esimene „HD-Rally“. Ta oli internetist saanud teada kuupäeva ja üritanud ka selgust saada mida seal tehakse, ent kogu HD- maailm oli tema ees kui süsimust Kongo kõrb. Ei teadnud ta ka neist asjust suurt midagi mida ta ise korrutas aga igatahes oli tal Harley-Davidson ja temast oli kiirelt saamas vaikse naabruskonna kõige kõvem neljakümnene tüüp. Värsketesse lahutushaavadesse oli valatud müstiline kaheosaline sõna mille turjal ta tagasi metsikusse noorusse ratsutas.
Sõidupäev koitis ja ta oli lugenud, et miski seltskond stardib kiirtee Shellilt. Tema saabudes oli seal juba mitu ratast rivis. Kohalolijad vaatlesid hindavalt uut tulijat, kel nahktagi ja dressipüksid. HD-mees vaatas hämmastusega rahvast. Siin oli Malta riste ja goret ja habemeid ja nahka. Tuules parkunud naisi, lahtisi kiivreid ja telgirulle. Heh, kurat, igati ehtsad harrikainimesed, tõdes ta. Tõusis reipasti rattalt, ent sidurikäe lenksult tõustes töksatas ratas seisma ja pidi peaaegu ümber kukkuma. Hullult piinlikuna kirus HD-mees: kuradi enesetapugaas, poleks kohe esimesele sõidule pidand paigaldama.“
Mindigi liikvele. Kui teised vilgutasid end rambilt laskudes rahulikult muu liikluse sekka, siis HD-mees rebis vasakult, mootori teisel käigul ulgudes, kogu rivist mööda.
- Hä hä hä, küll mina selle sõidu võtan, naeris HD-mees oma kinnises kiivris. Õige varsti kadus rattarivi ka peeglist ning HD-mees võis rahul olla. Tema juhib seda sõitu.
Peagi paistis bensujaam ning HD-mees kruisas tankurile. „Harley-Davidson“- rahakotist lendas kaart automaati ning kütus hakkas voolama. Miski külamats tuli kõrvale uudistama.
- Isegi nahast on tsikli paagid tänapäe? Paistab küte menevat kohveri?
- Vittu, ära sina maakas tule mind õpetama, sina hoia ainult lehmasitt teest eemal, nähvas HD-mees kärsitult.
- Nu tangi too toine pool kah siis kui nii easte noid asju tead.
HD-mees ei võtnud mingeid amatööre kuulda. Lõi püstoli tagasi, jõristas moto käima ning peagi kimas juba maanteel. Samas oligi tuttav grupp juba seljataga ja grupijuht viipas tervituseks. HD-mees vastas viipele teisest ilmasõjast tuttava tiibade kõigutamisega ja õõtsutas ratast sõidurajal servast serva. Küljekohvritest loksus liitrite kaupa benssu maanteele ja ega need niisamagi kuigi hästi vedelikke kinni ei pidanud. HD-mees jälgis eneseuhkuse kohisedes kuidas tagapool järgiti tema õõtsutamist. Peagi süütas kuum summuti ühe loigu ning kogu rivi hakkas rajusid ümberpõikeid sooritama.
- Paistab, et poisid soojendavad rehve kui on nood uued rehvileegiheitjad tuunitud. Kindlasti üritavad varsti mööda,“ mõtiskles HD-mees ja väänas rutskat.
Sõidu tulemustele mõeldes ei kavatsenud HD-mees kodus vahtida diplomit millele oleks märgitud ükski muu koht peale esikoha. Karm tõde aga näitas nüüd oma süngust kui bensuseier punast näitas.
- Jumal küll, alles ma seda tankisin. Aga no suur moto neelab ka kõvasti, arutles HD-mees rahulolevalt ning otsis pilguga bensujaama päästvat silti. Viimaks selline tuligi ja viimased meetrid pidi ta tõepoolest ratast lükkama, kuna bensiin oli totaalselt otsas. Olles äsjasest pingutusest täiesti läbi, siirdus ta otse kohvile. Lõi leti taga passivale tegelasele sajase näppu ja nõudis täispaaki ning kuuma tassitäit.
Kohvi rüübates jäi HD-mees taas mõttesse. Mis pagana respekt see selline on, mis selles asja juures peab olema? Siis ta taipas, temal on kinnine kiiver kui kõigil teistel on lahtised. Selge, ei muud kui riiulist rauasae tera ja kiivrilt lõuaosa maha nüsima. Oi, ta imetles valmis kiivrit, see oli tõesti kena. Põskede juures rippus veel niidiotsi, mis aga tema meelest sümboliseerisid läbikaksatud nabanööri tema enese ja ühiskonna vahel. Eh kurat, muide, kõigil kõvadel HD tüüpidel on vestid! Mis muud kui uut jakki lõikuma ning peagi oli HD-mehelgi tuttuus vinge nahkvest. Seejärel tuli aga mõttesse, et kui äkki paugu peaks tegema, siis võib hammastest ilma jääda. Õnneks oli tal paagikotis hunnik seksilelusid kaasas, juhuks kui finiśis mõnd vinget kiisut peaks trehvama. Kummidildo suus ringisõitmise võib mõni homotsemiseks tembeldada, selliseid vihjeid ei tohi anda. Siis aga leidus lahendus ja suisa suurepärane sihuke, isegi sääsed ei lenda suhu. Järgmine mõtteaine oli see natsiteema. Miks on neil noid Tenerife riste igalpool? Ilmselt oli Hitler kange harrikamees.
Bensukast lahkudes enesetunne tõusis ja respekt hakkas juba vaikselt närima. Ratas oli tangitud ning reis jätkus. Tuttavast grupist ei näinud tagatulesidki ent varsti-varsti saabub finiś.
Kevadsõitu oli kogunenud päris suur seltskond ning telke kerkis metsa üksjagu. HD-vägi loputas kurgust sääski ning õhkkond oli soe ja sõbralik. Ühtäkki kostis väratilt kuidas keegi esimese käiguga, gaas põhjas sisse sõidab. HD-mees oli saabunud ja aeg peatus.
Kuivõrd HD-mees teadis Hitleri maine kõrgel olevat, sõitis ta sisse parem käsi sirgelt ees. Saetud kiivrist paistis rahulolev nägu ja suus säras punasena BDSM-pallike, mis rihmadega pähe oli kinnitatud. Tagaporikal turritasid kaks iminapaga dildot, HD-mehe tulevase girlfriendi iste. Ex-naise sarnast lumekuningannat ta nüüd enam ei taha, vaid ikka mõnd raju HD-mimmit. Kuna parem käsi lõikas õhku, siis vaibus gaas kohe ning ratas langes kogu publiku silme all uhkesti külitsi. Seltskond jõllitas hämmastusega tekkinud vaatepilti, mõni naeris, mõni plaksutas ja ülejäänud vahtisid niisama ammulisui.
HD-mees tõusis tolmupilvest uhkusest paisudes. Respekt oli käega katsuda.
Kui HD-mees ütles enesele tutika HD ostnud olevat, sõpruskond vakatas.
- Mõtlesid hakata inimesi tulistama?, päris töökaaslane.
- liv tu rait, rait tu liv, vastas HD-mees salapäraselt
Uudsuse värskust õhkav Harley Davidson American Legend nahktagi oli lõdvalt turjale visatud kui ta lõunapausi ajal töökaaslastele oma uut ratast läks näitama. Ta oli juba ostupäevast rolli sisse elanud ning esitles ratast ameerika moel sõnu väänates:
- Ma saen selle summuti pooleks, junou laud noises seiv laivs.
- Selle lenksu ma viskan metsa ja panen eiphängerid asemele.
- Mis see on? Küsis kontoripealik arusaamatuna.
- Häh-hää, sellel saab tüdrukute stringe kuivatada!
- Siis ma panen veel enesetapugaasi siia, see kogu aeg põhjas.
Seltskond oli segaduses, muidu alandlik ja viisakas mees oli totaalselt muutunud. Tollest bränditeadlikkusest kõlas põlgus tavainimeste vastu kui HD-mees ratta ümber keereldes sõrmega erinevaid detaile osutas.
- „Siit need torud minema ja jäik hark ette. Rait tu haart, haar tu rait.“
Juhataja uuris HD-mehe olekut. Uhke nahktagi, HD võtmekimp keerles sõrmes nagu revolver ja bootsid läikisid uudsusest. On vast mees, neelatas juhataja. Seda kinnitas ka HD-mehe ütlus, enne kui nad lõunale läksid kuulama, mispärast „EasyRider“ maailma parim film on.
- Vaata, ratta saad sa raha eest osta, kõik ülejäänu tuleb välja teenida. If juu tount andörständ tö kestiön, tount äsk tö kestion.
Töönädal lõppes ja HD-mehel seisis ees esimene „HD-Rally“. Ta oli internetist saanud teada kuupäeva ja üritanud ka selgust saada mida seal tehakse, ent kogu HD- maailm oli tema ees kui süsimust Kongo kõrb. Ei teadnud ta ka neist asjust suurt midagi mida ta ise korrutas aga igatahes oli tal Harley-Davidson ja temast oli kiirelt saamas vaikse naabruskonna kõige kõvem neljakümnene tüüp. Värsketesse lahutushaavadesse oli valatud müstiline kaheosaline sõna mille turjal ta tagasi metsikusse noorusse ratsutas.
Sõidupäev koitis ja ta oli lugenud, et miski seltskond stardib kiirtee Shellilt. Tema saabudes oli seal juba mitu ratast rivis. Kohalolijad vaatlesid hindavalt uut tulijat, kel nahktagi ja dressipüksid. HD-mees vaatas hämmastusega rahvast. Siin oli Malta riste ja goret ja habemeid ja nahka. Tuules parkunud naisi, lahtisi kiivreid ja telgirulle. Heh, kurat, igati ehtsad harrikainimesed, tõdes ta. Tõusis reipasti rattalt, ent sidurikäe lenksult tõustes töksatas ratas seisma ja pidi peaaegu ümber kukkuma. Hullult piinlikuna kirus HD-mees: kuradi enesetapugaas, poleks kohe esimesele sõidule pidand paigaldama.“
Mindigi liikvele. Kui teised vilgutasid end rambilt laskudes rahulikult muu liikluse sekka, siis HD-mees rebis vasakult, mootori teisel käigul ulgudes, kogu rivist mööda.
- Hä hä hä, küll mina selle sõidu võtan, naeris HD-mees oma kinnises kiivris. Õige varsti kadus rattarivi ka peeglist ning HD-mees võis rahul olla. Tema juhib seda sõitu.
Peagi paistis bensujaam ning HD-mees kruisas tankurile. „Harley-Davidson“- rahakotist lendas kaart automaati ning kütus hakkas voolama. Miski külamats tuli kõrvale uudistama.
- Isegi nahast on tsikli paagid tänapäe? Paistab küte menevat kohveri?
- Vittu, ära sina maakas tule mind õpetama, sina hoia ainult lehmasitt teest eemal, nähvas HD-mees kärsitult.
- Nu tangi too toine pool kah siis kui nii easte noid asju tead.
HD-mees ei võtnud mingeid amatööre kuulda. Lõi püstoli tagasi, jõristas moto käima ning peagi kimas juba maanteel. Samas oligi tuttav grupp juba seljataga ja grupijuht viipas tervituseks. HD-mees vastas viipele teisest ilmasõjast tuttava tiibade kõigutamisega ja õõtsutas ratast sõidurajal servast serva. Küljekohvritest loksus liitrite kaupa benssu maanteele ja ega need niisamagi kuigi hästi vedelikke kinni ei pidanud. HD-mees jälgis eneseuhkuse kohisedes kuidas tagapool järgiti tema õõtsutamist. Peagi süütas kuum summuti ühe loigu ning kogu rivi hakkas rajusid ümberpõikeid sooritama.
- Paistab, et poisid soojendavad rehve kui on nood uued rehvileegiheitjad tuunitud. Kindlasti üritavad varsti mööda,“ mõtiskles HD-mees ja väänas rutskat.
Sõidu tulemustele mõeldes ei kavatsenud HD-mees kodus vahtida diplomit millele oleks märgitud ükski muu koht peale esikoha. Karm tõde aga näitas nüüd oma süngust kui bensuseier punast näitas.
- Jumal küll, alles ma seda tankisin. Aga no suur moto neelab ka kõvasti, arutles HD-mees rahulolevalt ning otsis pilguga bensujaama päästvat silti. Viimaks selline tuligi ja viimased meetrid pidi ta tõepoolest ratast lükkama, kuna bensiin oli totaalselt otsas. Olles äsjasest pingutusest täiesti läbi, siirdus ta otse kohvile. Lõi leti taga passivale tegelasele sajase näppu ja nõudis täispaaki ning kuuma tassitäit.
Kohvi rüübates jäi HD-mees taas mõttesse. Mis pagana respekt see selline on, mis selles asja juures peab olema? Siis ta taipas, temal on kinnine kiiver kui kõigil teistel on lahtised. Selge, ei muud kui riiulist rauasae tera ja kiivrilt lõuaosa maha nüsima. Oi, ta imetles valmis kiivrit, see oli tõesti kena. Põskede juures rippus veel niidiotsi, mis aga tema meelest sümboliseerisid läbikaksatud nabanööri tema enese ja ühiskonna vahel. Eh kurat, muide, kõigil kõvadel HD tüüpidel on vestid! Mis muud kui uut jakki lõikuma ning peagi oli HD-mehelgi tuttuus vinge nahkvest. Seejärel tuli aga mõttesse, et kui äkki paugu peaks tegema, siis võib hammastest ilma jääda. Õnneks oli tal paagikotis hunnik seksilelusid kaasas, juhuks kui finiśis mõnd vinget kiisut peaks trehvama. Kummidildo suus ringisõitmise võib mõni homotsemiseks tembeldada, selliseid vihjeid ei tohi anda. Siis aga leidus lahendus ja suisa suurepärane sihuke, isegi sääsed ei lenda suhu. Järgmine mõtteaine oli see natsiteema. Miks on neil noid Tenerife riste igalpool? Ilmselt oli Hitler kange harrikamees.
Bensukast lahkudes enesetunne tõusis ja respekt hakkas juba vaikselt närima. Ratas oli tangitud ning reis jätkus. Tuttavast grupist ei näinud tagatulesidki ent varsti-varsti saabub finiś.
Kevadsõitu oli kogunenud päris suur seltskond ning telke kerkis metsa üksjagu. HD-vägi loputas kurgust sääski ning õhkkond oli soe ja sõbralik. Ühtäkki kostis väratilt kuidas keegi esimese käiguga, gaas põhjas sisse sõidab. HD-mees oli saabunud ja aeg peatus.
Kuivõrd HD-mees teadis Hitleri maine kõrgel olevat, sõitis ta sisse parem käsi sirgelt ees. Saetud kiivrist paistis rahulolev nägu ja suus säras punasena BDSM-pallike, mis rihmadega pähe oli kinnitatud. Tagaporikal turritasid kaks iminapaga dildot, HD-mehe tulevase girlfriendi iste. Ex-naise sarnast lumekuningannat ta nüüd enam ei taha, vaid ikka mõnd raju HD-mimmit. Kuna parem käsi lõikas õhku, siis vaibus gaas kohe ning ratas langes kogu publiku silme all uhkesti külitsi. Seltskond jõllitas hämmastusega tekkinud vaatepilti, mõni naeris, mõni plaksutas ja ülejäänud vahtisid niisama ammulisui.
HD-mees tõusis tolmupilvest uhkusest paisudes. Respekt oli käega katsuda.
reede, 20. veebruar 2009
Tüüp ostis omale uue Mersu ja mõtles, et läheks kimaks väheke Tartu
maanteel. Jõudes kaherealisele tõmbas naksti 140 rauda ja oh häda, vilkurid
kohe sabas. Mõtles hetkeks, et ega need politseinikud uut Mersut ikka kätte
saa ja vajutas gaasi põhja. Kui 220 km/h sees oli, aga võmmid ikka maha ei
tahtnud jääda lõi paanika lõpuks sisse ja, mõeldes juba eelseisvale jamale,
peatas siiski oma uhke, uue masina.
Politseinik jalutas rahulikult Mersuni, vaatas juhi dokumente, kontrollis
joovet ja ütles siis: "Läks väheke kiireks siin ennist, aga kui tuled välja
vabandusega, mida ma enne kuulnud ei ole, saad puhtalt minema."
Mees mõtles hetke ning vastas: "Vaadake härra, eelmisel nädalal lasi mu
naine ühe politseinikuga jalga ja nüüd ma mõtlesin, et äkki tahetakse moori
tagasi tuua."
"Kena nädalavahetust", soovis politseinik ning jalutas minema.
maanteel. Jõudes kaherealisele tõmbas naksti 140 rauda ja oh häda, vilkurid
kohe sabas. Mõtles hetkeks, et ega need politseinikud uut Mersut ikka kätte
saa ja vajutas gaasi põhja. Kui 220 km/h sees oli, aga võmmid ikka maha ei
tahtnud jääda lõi paanika lõpuks sisse ja, mõeldes juba eelseisvale jamale,
peatas siiski oma uhke, uue masina.
Politseinik jalutas rahulikult Mersuni, vaatas juhi dokumente, kontrollis
joovet ja ütles siis: "Läks väheke kiireks siin ennist, aga kui tuled välja
vabandusega, mida ma enne kuulnud ei ole, saad puhtalt minema."
Mees mõtles hetke ning vastas: "Vaadake härra, eelmisel nädalal lasi mu
naine ühe politseinikuga jalga ja nüüd ma mõtlesin, et äkki tahetakse moori
tagasi tuua."
"Kena nädalavahetust", soovis politseinik ning jalutas minema.
teisipäev, 17. veebruar 2009
reede, 13. veebruar 2009
Vastus võlausaldajale.
Vastusena Teie nõudmisele koheselt kustutada võlgnevus Teie äriühingu ees teatan, et seoses ülemaailmse majanduskriisiga toimub meie firmas võlgnevuste likvideerimine allkirjeldatud viisil:
Kõik tasumisele kuuluvad jooksvad kuludokumendid, samuti väljamaksmisele kuuluvad töötasud ja tasutavad riigimaksud, aga ka varasemad õigeaegselt tasumata arved ja maksed laotakse ühte virna.
Pärast hoolikat segamist valitakse nende seast juhuslikult välja 3 maksmisele kuuluvat dokumenti, millised tasutakse esimesel võimalusel.
Seega, kui Te veelkord lubate enesele taolises sobimatus toonis võla tasumise nõudmist, siis olen sunnitud kahetsusega teatama, et Teie nõuded loosimises ei osale.
Vastusena Teie nõudmisele koheselt kustutada võlgnevus Teie äriühingu ees teatan, et seoses ülemaailmse majanduskriisiga toimub meie firmas võlgnevuste likvideerimine allkirjeldatud viisil:
Kõik tasumisele kuuluvad jooksvad kuludokumendid, samuti väljamaksmisele kuuluvad töötasud ja tasutavad riigimaksud, aga ka varasemad õigeaegselt tasumata arved ja maksed laotakse ühte virna.
Pärast hoolikat segamist valitakse nende seast juhuslikult välja 3 maksmisele kuuluvat dokumenti, millised tasutakse esimesel võimalusel.
Seega, kui Te veelkord lubate enesele taolises sobimatus toonis võla tasumise nõudmist, siis olen sunnitud kahetsusega teatama, et Teie nõuded loosimises ei osale.
Tellimine:
Postitused (Atom)
