Jatkuu....
The glory stomper.

HD-mehel hakkas matkahammas nõnda pahasti tunda andma, et pidi lausa tohtri juures käima. Alalõua valehambais valu ei olnud ja ülapoolelgi polnud ainsatki auku. Kentsakat tundmust pidi siis mingil muul moel ravima.
Nüüd oli küll rallygi käidud, ega uuele sellisele päris kohe ei kibelenud ka, kuna tänu ühe öö leekivale armastusele ei saanud ta mõnda aega ratta pealgi istuda. Ja antibiootikumikuur oli toiminud, nõnda et mõtted uuest romansist võis natukeseks ajaks kõrvale heita. Nüüd pidi reisima Alpidele. Sinna bikerite kodukohta Saksamaale, kus mäestikud ja autopaanid peadpööritavas kõrguses haakristide varjus ristuvad.
Aga kas autopaanil võib ikka mootorrattaga sõita? Küllap see kohapeal selgub, mingi lehmarada pidi Harley-Davidsoniga igatahes ei sõideta, see on üks, mis kindel. Väärt ratas ja maine kannatab. Saksa keelt pidi aga nüüd harjutama ning HD-mees tõi antikvariaadist jalakõrguse hunniku vanu „Commando“-koomikseid. Himmel karastas.
Reisile minnes on väga tähtis kogu teekond hoolega läbi mõelda ja sobiv ajakava planeerida. Selle kohta oli HD-mees mitmeidki häid eeskujusid lugenud. Long Vei Tu Hangaroundi tüübid näiteks sõitsid läbi siberi selgesti liig aeglaselt. Tuleb lihtsalt valjult rutskat väänata aga no ega nood plastmassist superpiked muidugi suurt miskit suudagi.
- Ei ole neist kauniperse-esitlejaist kuhugi asja, naeris HD-mees. On saateautod ja
valvekaamerad, no mis rattareis see sihuke on.
- Its not tö fänsipänsi, its tö rait, otsustas HD-mees teraselt.
Esiteks laevaga Stockholmi ja sealt siis õhtuks Berliini. Edasi autopaanil järgmiseks päevaks Alpidele, toda kuulsat kuurorti, Ausvitsi vaatama, oli plaan tehtud. HD-mees hakkas reisuks ratast pakkima, senitundmatud seiklusiha meeles mõlkumas. Ranits jeesus-teibiga lenksu kinni ja halupuud esiporikale, et saaks natuke toda kuulsat snautserit grillida. Tagaporikale seljakott ja sinna kohvikeetja ning korralikku soome kohvi kaasa. On ju soome kohv maailma parim, ega seda välismaist muda joo keegi, mõtles HD-mees. Rehvid juba näitasid koormat olevat.
Seljakotti pakkis HD-mees rohkelt sooje rõivaid, Maunt Everesti autopaanil võib kindlasti külm hakata. HD-sokke, HD Racing-jope, et õhtul baari minna, HD-T-särke, HD-traksid, HD-kohvitass, mõned paarid HD-trussikuid, paksud soojendusega HD-sõidukindad, HD-tulemasin lõkke tegemiseks ning muidugi HD-vihmavari juhuks kui sadama peaks hakkama. HD-mees vaatas uhkusega koorma all nõtkuvat ratast. Kella virutas ta vastu seina, see oli tsitaat kuulsast mootorrattafilmist Buttman in Budapest, kus Henry Fonda läbimurde tegi. See on uhke ratas, see Kaptain Kanada, õhkas HD-mees igatsevalt.
Õhtu saabus ja HD-mees käis rehvidesse lisa pumpamas. Viis baari, et mäestiku hõredas õhus kummid mitte vaakumisse ei tõmbaks ja velje peal sõitma ei peaks. Ratas mörahtas käima ja HD-mees higistas seda liikluses ohjates kõvasti. Küllap on esiratta kokkujooks perses, kui nõnda raske juhtida, arutles HD-mees ranitsa ja halupinu tagant maanteed piiludes. Sadamas kimas HD-mees rampi mööda otse autotekile ja keegi üliinnukas madrus kippus teda kohe õpetama.
- Aja see ratas sinna seina äärde, paneme rihmadega kinni. Jaahahh, haludki kaasas, just just.
HD-mees ärritus, aga et ta varem kunagi polnud laevas olnud, võitles ta oma masina siiski higistades seina veerde.
- Pane sealt rihmaga kinni, et ratas ümber ei läheks. Mootor seisma!
- MIDA?
- JÄTA MOOTOR SEISMA!
- KAS SA KIPUD MUGA ÕIENDAMA? MINE SIBLI MUJAL SELLE KURADI LAMBIGA, POLE MULLE SU ABI TARVIS,
SAATANA ADMIRALIHAKATIS!
- No härra paneb siis ise, on siin muudki tegemist, sõnas laevamees ja suundus teisi sõidukeid juhendama.
- Kurrat, tuleb siin Alpide vallutajat ja rallilgi käinud meest õpetama, mühatas HD-mees
endamisi ning tõusis sadulast. Rullis rihma lahti, meenutas, et esimese käigu peab sisse jätma ja tallas veel mootori käies käigu sisse. Käis kõva kolakas ja ratas tõmbas seina, vedades küliti kukkudes veel paagile hirmsad kraapsud sisse.
- SA KURADI KURAT, KES MAKSAB, KESSE MAKSAAB..., raevus HD-mees.
- Oh saatan, nüüd tuli kotkas ka paagi küljest lahti, laevafirma kurat kindlasti ei korva!
Laevamehed ei teinud nägemagi kui HD-mees miski asjaga lehvitas ja tigedalt ringi tammus.
- Läks kurjam, hüvitus peesse, kirus HD-mees ja vedas kurjalt kuus rihma ratta ümber.
Kodarate vahelt üle ranitsa ja halupinu summutisse. Pole mõtetki vargust üritada kui rihmad täie jõuga umbsõlme veetud. Kotka irdumine aga tegi kõvasti tuska. HD-mees võttis seljakoti, lahtitulnud kotka ja suundus autoteki alapoolele kajutisse. Nüüd tuleb täksvriist jooke hankida. Ja kui kuum laevaromanss vastu juhtub, las juhtub, mõmises HD-mees.
On vast kenad need saarestiku vaated, imetles mees liigutunult kajuti seinale maalitud akent vaadates. Laev väljus kajutite värisedes sadamast. Reis Alpide pööritavaisse kõrgustesse oli algamas.
HD-mees sülitas kammile ja vedas tuka tihkelt üle pea.
- Sprechen du mich, sprechen du mich, imiteeris HD-mees Stallonet ja sihtis sõrmepüstoliga kempsu peeglit.
Veel viimane kontroll, bootsid läigivad, teksad siledad, tänupluus õigetpidi seljas, „HD-vest“ okei, raha taskus, tukk taha kammitud ja tulevik ees. HD-mees oli valmis ja asus ülatekile ronima.
Trepil tuli vastu must mees.
- Mii kou Afrikka nekts samör, sõnas HD-mees ja osutas rinnas olevat HD-märki. Must mees vaatas pikalt ja jätkas teed.
- Saatana neeger sihuke, tuleb siia neegerdama, eh kuradi kurat, manas HD-mees. Peagi jõudis ta tax free poodi. Küll on odav õlu! HD-mees laadis kärusse kuus kohvrit remondiõlli nagu seltskond tavatses öelda. Ilmselt on vines olles toredam ratast parandada, on see vast vahva harrastus! HD-mees käis õllesid kajutisse viimas, viskas samas veel väikese jäägermaisteri paari sõõmuga nahavahele ja hakkas baari kibelema.
Teel imestas HD-mees võõraid keeli kuulvat, ümbrus tundus rahvusvaheline. Siin siis enam soome keelega hakkama ei saagi, viskame aga välismaakäigu sisse, mõtles HD-mees ja astus baari. Nurgalauas istus seltskond bikereid õlut rüüpamas. HD-mees märkas neid kohe ja arvas välismaalased olevat. Oli neil miskid ingliskeelsed kirjad pluusidel ja välismaised näojooned. HD-mees virutas letil ühe tequilasnapsi sisse ja maandus siis kossuvissy klaasiga bikerite lauda.
- Hauduujuuduu?
Biker vaid noogutas seepeale, pilguga vindist võõrast mõõtes.
- Vai joor tiishöört skeleton hed, is joor mami ded, HAHAHHAHA?
Totaalne vaikus.
- Mii tsoukin, mii baikker tuu, parandas HD-mees.
- Great, sõnas Biker hapult.
- Mida see idioot tahab? päris üks biker teiselt.
Jumal küll! Kutid oskavad soome keelt? Polegi päris esimest korda Soomes. Nüüd on parem rollis püsida, et jama ei tuleks, arutles HD-mees endamisi.
- Ai nou veri horni leidi from Finland, meik good dik ättäk. Höör neim is Riitta. Veri seks
kreisi. Fak mii, fak mai tent, fak mai paik.
Üks biker purtsatas Riitta nime kuuldes õllesõõmu klaasi tagasi. Laudkond pahvatas naerma. HD-mees oli tuuma tabanud.
- Ai mast kou nau, ai lav Harli Teivitson, its tö letör not tö goor.
HD-mees tõusis lauast ja kõndis leti äärde, viskikoola ja suur õlu. Akendes vaheldusid saarestiku vaated.
Tunni pärast oli HD-mees juba uljas kruiisifiilingus. Lahtitulnud kotkas vedeles keset lauda ja mees lantis varjamatu seksuaalsusega naisolendeid.
- Hei peipi, äs juu kän sii aim ä motormän, ai häv pauver in mai händ!
Veel ei näkanud, ent see meest ei häirinud kuna laulutuju tikkus peale. Ta suundus karaokebaari kus keegi vääras helistikus miskit Härmalille jorises. Kõndis reipalt dj-puldi juurde ja teatas, et nüüd tuleb mees laulma, pangu aga poorn tu pi vailt mängima.
- Ma olen harrikkamees, ei miski mopopoisu enam. Naine viis minnes poole kaasa aga nüüd
võtan protsendiga tagasi. Küll see elukene vast meest loputab aga mina, mees, katsetan harrikaid ja ratsutan mööda kaugeid maid.
Tüdinud ilmega dj noogutas ja põrutas Born to be Wildi mängima. HD-mees viskus põlvili, käed püsti, silmad fiilingus suletud. Üle pea veetud tukk oli kõrvale vajunud ja pükstele valgunud Irish Cream helendas kubemes nagu Utö majakas.
- Ket jor motor rannin, ketan on tö haivei, luukin vor ätventsöör, vat ever kets joor vei! POOOOOOOORN TUU PIIIII VAAAAAAAILLLLLT! röökis HD-mees kinnisilmi, olgu et refrään polnud veel alanudki. Dj peatas loo poole pealt ja śveitser tõstis HD-mehe kaenlast üles.
- KÄPAD EEMALE! PROTHERHUUT APPI, TATS VAN ÄNT VI OOL PLIIT!
Karjumine aga ei aidanud ning HD-mees tassiti baarist välja. Õnneks sai omast pudelist lohutust võtta.
- Śä kurśdi kurśt, muffigi ei taju. Kus on kajjut? Vapśralt edaśi! Kõvamees ise läeb śśõitu! Raudkotkad taeva! Villie Gee –punkti mehi ei togita!
HD-mees oli sassis nagu sasipundar, valmis juba isegi laeva juhtima. Koridorid hargnesid kaheks, hääled kaugenesid, sammud õõtsusid ja vägisi pidi pikali pääsema.