Riders of the storm

Silme ees laius võimas preeria, nagu vanas tv-sarjas, Väike Maja Preerias. Tuhandepealised pühvlikarjad mäletsesid laisalt rohtu ja sügasid kapjadega kõrvataguseid. Nüüd oli selgesti Kit Carsoni maile jõutud. Väikesed nostalgiahõngulised Route 66 bensukad vuhisesid mööda ning maailm tundus heitgaasi hõngu. Ulja ja uhkena kulges HD-mees Sierra Madre aarde suunas, mis maanteede vallutajat juba ootamas oli. Noore kotkana hõljus ta üle laiuva roheluse Oklahoma City poole. Siin, kiiruse ja vastutuule maailmas võis biker vabalt hingata ja preeriaseaduste ohtlikku hõngu tunda. HD-mees nautis looduslapse olekut. Biker on aina looduse armul, nii heas kui halvas – katastroofidest rääkimata.
Tumedad pilved koondusid taevas ühte ja õhus oli elektrit tunda. Tuul sasis põõsaid ja tankima peatunud HD-mehe hõredaid juukseidki. Asutab vist tibake sadama, mõtiskles ta kui bensukaomanik värisevi käsi aknaid laudadega kinni naelutas. Autosõitjad kihutasid suurte hoonete varju ja linnud kraaksusid hirmunult. HD-mees muigas, et on vast kõva bikerprassing tulemas kui samas langes mõnesaja meetri kaugusele musta elevandi hiiglaslik lont taevast alla. See hakkas endasse imema kuure ja puid, mis jäätisepulkadena keereldes õhku tõusid. Vanasse tamme lõi viieharuline välk, selle tillukesteks tikkudeks rebides.
HD-mees kahvatas lumivalgeks ning õhus olev elekter tõstis juuksed püsti. Tornaado must lont lähenes bensujaamale. Telefonipostid tõusid üksteise järel õhku ja kadusid musta keerisesse, mis nad sadade meetrite kõrgusele tõstis. HD-mees napsutas närviliselt stardinuppu, sai ratta käima ja sööstis teele.
Peeglist paistis hirmus vaatepilt. Tornaado noppis maast liiklusmärke ja jälitas teda hirmsa mürina ja kolina saatel. Nutt varuks, tagus HD-mees kõrgemaid käike sisse, ent enese teel kõik lahti rebiv uss, see ainult lähenes. Bensujaama katus tõusis aeglaselt kiikudes ja plahvatas seejärel miljoniks. Teeristilt kerkis õnnetuke matkaauto, metsikult keereldes, pööreldes ja lendas lõpuks ostukeskuse katusele. See oli vanakuri ise, mööda Route 66 –te kihutamas ja tulemus oli ka seda nägu, Teeääred olid maatasa tõmmatud ja kõikjale sadas kõike. Tema nälg polnud aga veel kustutatud, üks mootorratas sobinuks veel sellesse söögikorda, ennem kui keerlev hävitaja oma jõu kaotab. Välgud teeviidaks, loivas manala saadik edasi, hävitades kõik teelesattuva.
Harley-Davidson kihutas metsiku hirvena läände. Tohutu tornaado järgnes aina lähenedes. HD-mehe näol oli õuduse ja pöörase põgenemise segune grimass. Lubivalge nägu higistas külmi pärleid ja verepunased silmad suurenesid iga kord kui ta peeglis keerlevat surma nägi. Loodus jälitas lootusetut ja lähenes iga sekundiga.
Varsti hakkas keerutav küljetuul juba ratast kiskuma. HD-mees röökis kõigest kõrist ja väänas gaasirulli kummi keerdu. Peagi hakkasid juba oksad ning tikkudeks jahvatatud tolliste laudade jäänused HD-mehe selga taguma. Tornaado oli täiesti kannul ja möirgas miljardi hobujõuga, rebides teelt kõik, mis ette juhtus. Pisike putukas kihutas selle ees kui sipelgas laineharjal. Tornaado lähenes veelgi ja purustas ulgudes tagalaterna. HD-mees kriiskas kui vastsündinud lapsuke, puuliistakud piitsutasid ja kuub hakkas nõelapatja meenutama. Kulunuks vaid hetk ning keeris neelaks ratta ühes ratturiga ja rebiks ribadeks.
Välgud paukusid, maailm värises ja taevas raevutses. HD-mees kogeles issameiet ning litsus ulguvast mootorist viimast. Tagaratas hakkas kerkima ja vikatimees muheles peeglis oma hambutut muiet. Samas sai HD-mees kabuhirmust halvatud jäsemed tööle ja viskas jalad raamile lisaraskuseks. 180 km/h kiirusel oli see trikk omaette, ent kui tige tornaado juba perset näksib, ega siis palju valikuid pole. HD-mees kihutas kõhuli rattal, kotid silme all metsikult plagisemas.
Tornaado haukas juba saaki. Bootsid ja racing-sokid lendasid lehvides jalast ja valehambad tärisesid kui roostes automaat. Lõpp tunduski käes olevat kui tornaadolont justkui taeva kingitusena järsku õhemaks hakkas muutuma. See huilatas veel aga oli lõpuks kui väike nöörijupike. Välk põrutas veel rattapärasse, nii et HD-mees tükkis rattaga viis meetrit edasi lendas, siis oli tornaado kadunud.
Kümnekonna miili taga kuulati bensujaamas ärevusega raadiot. Inimesed olid varju kogunenud ja tänavad olid mahajäetult tühjad. Uudistelugeja teatas, et tornaado oli hajunud ning oht möödas. Bensujaama omanik koputas piibu kergendusega laua vastu ja kobis uut tubakat toppides õue hävingut hindama. Ta vaatles taevas hajuvaid tumedaid pilvi ning jälgis tolmu langemist teeäärsetele rusudele. Märkas siis tolmupilvest ähmast kuju lähenevat ja teritas pilku. Maanteel lähenes mürinal mootorratas ja piip nõksatas taadi suus seisma. Nõelapatja meenutav HD-mees kihutas platsile, ise adrenaliinist vabisedes. Vanamees astus tulijale imestunult vastu ning mõõtis looduse rüüstatud paljasjalgset pika pilguga.
- God damnit! What the hell happened to you?
HD-mees tõmbas hinge, noppis ninast vaikides paar tikku ja sõnas:
- Ai rait tö laitnin.