he hero of Telemark

Õhtu hakkas hämarduma. Elus esimest korda Saksas ja üleüldse euroopas reisiv HD-mees oli võõraste viitadega püstihädas. Berliini ei paistnud ikka veel kusagilt, ehkki Saksas teadis ta end kindlasti olevat. Igatahes pidi nüüd laagripaiga otsima. Ühel teeviidal märkas ta telgi pilti ja põristas siis näidatud suunal. Ometi kord oli HD-mehel vedanud, niisama lihtsalt laagrikoha leidnud. Väravas pakkus ta eurosid aga niksmanni-proua raputas aina pead kuniks HD-mees hüüatas:
- Hast du problem? Euro ist gut!
Kassatädi nappas HD-mehe näpu vahelt viiekümnese sedeli ja virutas luugi tigedalt kinni.
- Sveinhunde! karjatas HD-mees.
Tule taevas appi, miskine freulain hakkab nüüd paikkeriga vägikaigast vedama. Mitte mingisugust respekti. HD-mees kõndis saapatalla plaksudes tagasi ratta juurde.
Nägurit näinud telk sai nobedasti püsti ning HD-mees vajus magamiskotis sügavasse unne. Ta nägi unes Bonneville´i, millega ta Viimse Mohikaanlase filmi Purt Munro rekordi lõi. Naised krabasid, Willie Gee-punkt plaksutas ja teda loobiti austusavaldustega õhku.
Hommik tuli kaunis. Mees otsis kohvikannu tarvis stepslit ning leidiski selle naaberkaravani tulbast. Kohvi nõrgumas, lehitses HD-mees kaarte. Ta näis olevat kusagil Berliinist lääne pool, siit võikski juba otse läbi Lääne Saksa Alpidele põrutada. Ühtäkki hüppas too naaberkaravani mees autost ja tuli midagi õiendama ja tema kohvikannu osutama. HD-mehe respekt ei talunud mölisemist. Ta rebis „vestihõlmad“ laiali ja näitas tänupluusi.
- ICH FINLAND! osutas HD-mees pluusil olevat sõdurit.
Karavanimees jäi vait ja taandus. HD-mees teadis vanu relvavendi ühist ajalugu austavat. Kohvi valminud, rebis ta stepsli tulbast ning hõikas sakemannile, et too võib nüüd seda bundesliigat edasi vahtida. Kohv joodud, said asjad kokku korjatud ning teekond Alpidele jätkus.
Küll on head need autopaanid, saab nii palju välja keerata kui torust tuleb, tõdes HD-mees, sõites tõesti peaaegu julguse piiril. Maastikud vaheldusid ja ranitsarihmad plärisesid koguni 150 km/h kiirusel. Vahepeal söömas ja tankimas käinud, hakkasid edasi kihutades silmapiirilt tõesti mäed paistma.
- Alpid! lausus HD-mees pea kuuldavalt ning hakkas
meeleliigutusest luuletama:
- Matterhorni ürgsel maastikul raudmees ja raudne ratsu
kappavad kaugel lahutuse valust. Elagu vabadus ja kahetaktimootor!!
HD-mees oli heas tujus. Ettetulnud takistused olid ületatud ja nüüd oli ta lõppeks Alpidele jõudnud. Selle auks peatus ta järgmises bensukas kohvipausiks. Kassas päris ta müüja käest:
- Wo ist Everest?
Meesmüüja naeris seepeale. Ilmselt harrikamehi isegi, arvas HD-mees.
- Haben sie Harli Teivitson, brum brum?
Müüja naeris jälle. Lahe tüüp, see prother! otsustas HD-mees. Saksa on ikka kihvt paik, see Tapio Korjus ajab ainult jama! HD-mees siirdus õue kohvi jooma ning nähes küürus ratturiga plastmassratast mööda kihutavat, pahvatas naerma:
- Hähähää, vahi, võtab suhu endal! Sak dik, sak dik!
HD-mees elas vaid käesolevale hetkele. See oli täiuslik, jätkamaks teekonda kümnete tuhandete meetrite kõrgusele. Õnneks olid ka rehvid mäestiku hõreda õhu tarvis korralikult täis pumbatud. Veekaks pramahtas käima ja ratas kihutas mäestiku poole, mida Aleksander Suur kunagi ammu kaelkirjakutega ületanud oli.
Mägiteed tõusid kõrgustesse ja õhk jahenes, ent maastikud olid kaunid kui kataloonia postkaartidel. Mitmetunnise sõidu järel tundis HD-mees peadpööritavais kõrgusis justkui nõrkust ja pelgas õhupuudust. Lõunasöögi järel nõrkus siiski kadus. Ta oli ohtralt mineraalvett joonud ja selles on ju palju õhku. Peab ettevaatlik olema, juhuks kui lumeinimene teele peaks hüppama, meenutas HD-mees ja tegi katseks paar põiget.
Õhtuks võttis ta ühes väikeses alpikülas zimmeri, imetles veel hetke loojangut ja ümises:
- Kui nabaauk on paiste läind, siis protherhuud on väge täis, nahkpüksis pingul hemorroid.
HD-meest valdas meeleliigutus. Harras hetk tõi pisaragi palge. Tema ja Alpid. Tema ja Harley- Davidson. Tema ja ta vabadus. HD-mees uinus, vaba kui linnuke.
Hommikul oli HD-mees juba varakult liikvel. Varsti jõudiski ta tuntud Trondheimi alpikülla kuulsa Würthi ääres. Vaevaline teekond pärjati nüüd paaripäevase õllepuhkusega. Ta leidis toreda gästhausi, kus toa võttis, ning vahetas sõiduülikonna vaba-aja HD Racing- jope vastu. Ratas oli kenasti gästhausi tagaõues, omaniku laste valvsa pilgu all. Kõik kombes, siirdus mees linna peale. Rahvast oli ümberringi kõvasti, koguni mõned tsiklimehed aga HD-rahvast veel ei paistnud. Siis aga märkas HD-mees äkitselt tuttavat Harley-Davidsoni silti! Imelugu, harrikapood keset Alpisid? Mees ei mõelnud pikalt ning astus sisse.
- Auf wiedersehen! hõikas HD-mees reipalt.
Kaupmees noogutas laisalt tervituseks aga kui ta nägi seda firmajopes tegelast riiulite vahele sukeldumas nagu lapsukest jõulumehe kingikotti, tuli talle kohe elu sisse. Raha keel on rahvusvaheline ja seda kaupmees oskas.
HD-mees leidis jube kihvtid HD-bootsid. Vanad saapad olid teda küll ausalt teeninud aga need olid ju katki ja pealegi polnud neil sääre peal nii uhket logo. Ta proovis bootse jalga, imetles peeglist ja võttis tsikli puudumisest hoolimata kuivalt sõiduasendi.
Saksa keelt kaupmees ei osanud aga ehk oskaks too kükitav germaanlane mõne sõna inglise keelt?
- Suit you, sir! märkis kaupmees lipitsevalt.
- Jees, ai nou! Mii laik! rõõmustas HD-mees. – Ai teik tis.
Siis veel paar T-särki, Screaming Eagle pluus, pandanahkne HD-peakate, eriti vinge HD-pannal, HD-nahkpüksid ja nokamüts. Kõik veerandtunni jooksul. Kaupmees jälgis toimunut hindavalt ja aina kiitis kui häid valikuid HD-mees tegi. Lisaks olid müüjal endalgi just samasugused püksid, milline kena kokkusattumus!
- Since you are my best customer, this is for you for free! kinkis
kaupmees HD-mehele kuldse kotkaripatsi. Silmapilk ostis HD-mees sellele ka keti külge.
Pisar läigatas HD-mehe silmanurgas. Ta oli HD-müüjalt TASUTA HD-toote saanud! See oli imeline! Tema, mees kes alles hiljuti ratta ostnud, võeti nii aupaklikul moel vastu. Nüüd tundis ta end olevat tõeline biker, mees keda ei piira miski.
Sedaaegu kui kaupmees tema krediitkaarti lihvis, tõstis HD-mees pühalikult kuldse HD-kotka. See oli Tema hetk. Suletud silmil, tundes nagu Inglise president ise teda rüütliks lööb, poetas ta enesele keti kaela ning tõotas, et ei võta seda enam kunagi ära. EI IIAL!
Kaupmees nimetas mingisuguse summa ja HD-mees viskas säuhti oma kraaksjala kviitungile. Pärastlõuna läks lennates kohalike vaatamisväärsuste ning uute HD-aaretega tutvudes.
Õhtusöögi järel gästhausi poole jalutades märkas ta ühel kõrvaltänaval suurt biker-seltskonda. Kõik olid nahka rõivastunud, neil oli kette, mehiseid vuntse ja nahkseid biker peakatteid. Kui taustal veel tuntud motolugu y-MC-a kõlas, oli selge, et miski kõvemat sorti HD-üritusega tegemist. HD-mees ruttas võõrastemajja, võttis kiirelt duśśi, läigatas mehelikku Harley-Davidson aftersheivi näkku ja riietus uutesse rõivastesse. Peeglisse vaadates oli vaatepilt uskumatult vinge.
Tuttuued HD-saapad, nahkpüksid, 100 years Harley-Davidson T-särk, Screaming Eagle pluus, peas HD-logoga nahkrätt ning kõige krooniks kuldne kotkas kaelas. Kui sedasi ka naist ei saa siis jäägu saamata.